Dharmaratas
avaleht uudised nõukogu õppetöö tekstid terminid viited fotogalerii
tutvustus ajakava loengud registreerimine põhikursusele toetajad


Linnart Mäll

Budismi pühakirjad

III. Vadžrajaana tantrad

© Linnart Mäll 2003

Tehnilistel põhjustel puudub sanskriti ja paali terminite transliteratsioonis osa diakriitilisi märke (punktid tähtede all ja peal).

(12. loeng, 5.05.02)

Tuleks huvi tunda kogu budismi vastu, mitte ainult vadžrajaana vastu. Vadžrajaanast tuleb rääkida konkreetset juttu konkreetse teksti põhjal ja nendeks tekstideks on tantrad, mitte sādhana’d, mis on pisikesed koondkokkuvõtted tantratest.

Vähe tantraid on seni publitseeritud. Kuna igas tantras on tohutud ähvardused, et kes seda tantrat kuulutab, see sureb loendamatute elude jooksul jälki surma, siis ma jätan selle suremise publitseerija ülesandeks, kes publitseerides võttis selle patu enda peale. Igaks juhuks ei räägi ma ka kõigest, mis selles publikatsioonis on, vaid jätan osa enda teada. Nii et see tekst, mida ma räägin, olgu ainult informatiivne ja seda kasutada ma ei soovita, sest kuna te kasutaksite sel juhul ebatäielikku teksti, siis võib kogu see karistus teie peale pöörduda.

Vadžrajaanas ei ole mahajaana suutrate kosmilist haaret, aga tavalisele budistile on mahajaana kõige innustavam, vapustavam ja enneolematum. Sest kõike seda, mida on tantrates, kõike seda on olemas ka tavalise inimese tavalises elus, aga neid maailmu, mida kujutatakse mahajaanas, tavalise inimese elus ei ole. Nad ei näe ja nad ei saa sellest teada mitte kunagi.

Vadžrajaana autorite arvates on vadžrajaana üks mahajaana osa, mitte aga täiesti erinev vool budismis. Teine mahajaana osa kuulutab pāramitāyāna‘t ehk ületavate nähtuste teed. Nii et tegu on siiski mahajaanaga, aga omapärase mahajaanaga. Mitmete tiibeti autorite arvates on vadžrajaana ette nähtud kõige madalamatele olenditele, kes ei suuda targemaid teid mõista. Toonitatakse, et vadžrajaana sobib neile, kes on kõige andetumad, halvemad, metsikumad ja vastikumad kujud. Sellepärast ongi vadžrajaana kõige kõrgem, väidavad vadžrajaana tantrad, et ta sobib neile, kes on kõige vastikumad ja kõige halvemad.

Candamahārosana-tantra. Candamahāroshana on üks mütoloogiline jumalus, kelle nimi on tõlkes ‘Viha Suur Raev’. Vadžrajaanas on tihti need mütoloogilised olendid, keda tuleb endale kujustada, vihase loomuga, sest nad hävitavad kõike pahet ja halba, mis siin maailmas on. Nad on vihased sellepärast, et hävitada need halvad jooned, mis inimestes veel jäänud on.

Sõna tantra tuleneb verbijuurest tan – ‘venima, laiuma, levima’, siit ka lõpmatusse leviva niidi tähendus. Tantra on siis ‘levimine, venimine’. See väljendab ka asjaolu, et tantra läheb ühest põlvkonnast teise, õpetajalt õpilasele ja edasi omakorda tema õpilasele jne. On olemas ka hinduistlikud tantrad ning ühiseid jooni budistliku ja hinduistliku tantra vahel on väga palju. Küsimus on selles, kumb oli varem ja kumb hiljem? Mõned arvavad, et hinduistlik, teised, et budistlik tantra oli varem. Mina kaldun arvama, et budistlik tantra oli varem, aga naljaviluks ma ütlen praegu, et hinduistlik tantra oli varem.

Tantra sissejuhatus on väga sarnane suutrate sissejuhatusele, välja arvatud see, et siin ei ole peategelaseks Buddha Šākjamuni, vaid siin on peategelaseks Vadžrasattva – ‘välgunoololend’.

Tantrate kohta on kahesugust analüüsi: et kas see asi on realistlik, mida kirjeldatakse või et tegu on reaalsest täiesti erineva mütoloogilise maailmapildiga, mis ei vasta mitte millelegi tegelikkuses.

Kui Theravaada kaanoni põhikuulajateks on šraavakad ja kui mahajaana suutrate põhilisteks kuulajateks on bodhisattvad, siis siin on kuulajateks joogid. Jooga (yoga) tähendab täpses tõlkes ‘iket’, see on harjutuste ike, mis enda peale võetakse. Joogi on siis ‘ikestatu’. Candamahārosana-tantras on näiteks vadžrajoogid (valge, kollane, punane, roheline) ja vadžrajooginid (naisjoogid), kes kannavad negatiivseid emotsioone (sõgedus, laim, kirg, kadedus). Vadžrajaana ei põrku tagasi olemasolevate halbade emotsioonide eest, ei püüa neid sublimeerida positiivseteks, vaid võtab nad vastu, et neist üle saada. Ei muudeta neid paremaks, aga need lihtsalt lõpuks kaotatakse ära. Selleks, et ära kaotada, selleks peavad nad naise kuju võtma.

“Nendega eesotsas oli joogisid ja jooginisid sada tuhat miljonit kümme miljonit.” Ka siin mängitakse kosmiliste arvudega, aga tegemist on siiski loendatava arvuga. Kuigi tegelikult ei olnud tolleaegses Indias, kus see tantra loodi, nii palju elanikkegi. Isegi praegu ei ole Indias niipalju elanikke, ei saagi olla nii palju. See on vihje sellele, et kogu see lugu toimub mütoloogilises ruumis, mitte reaalses maailmas.

Siis läheb Bhagavat Vadžrasattva keskendumisse (samādhi), mille nimi on krishnācala – ‘musta liikumatu keskendumine’. Ta loob mandala ehk ringi. Siis kirjeldatakse ohvritoomist ja seejärel antakse pühitsused. Aga enne pühitsusi tuleb tõeliste budistlike tegudega tegeleda ning see algab kolme kaitse alla minekuga, mille järel räägitakse asjadest, mida tuleb teha ja kuidas ennast piirata – need on üldbudistlikud põhimõtted. Seejärel toimub Viharaevuka kujustamine.

(13. loeng, 18.05.02)

(Candamahāroshana-tantra) jätk. Siin on öeldud ka, et “Naine üksinda on sünnitaja.” Naine peab tegema naise asju ja mees peab tegema mehe asju, nagu näete on see vanade tekstide arvamus.

See, et tänapäeval mehed lähevad ka haiglasse sünnituse juurde, ei ole budistlik ega ühegi traditsioonilise ühiskonna lähenemine, see on ainult loll uus ameerika lähenemine, mis jälle surub ennast sisse.

Siin on ka juttu sellest, et ei ole pattu olemas ega pälvimust: kes siis läheb põrgusse ja kes taevasse? Kui väga palju pälvimusi on, siis minnakse ju Theravaada kaanoni seisukohast taevasse ja kui on pattu väga palju, siis minnakse põrgusse. Aga siin öeldakse, et targad ei mõtle ei taeva ega põrgu peale, vaid nemad jõuavad nirvaanasse.

Aga ei saa öelda, et siin on tegemist seisundiga “sealpool head ja kurja”, mis on euroopa filosoofias väga olulisel kohal olnud. Euroopa filosoofid on tahtnud seda asja tõsta ühiskondlikku teadvusse ja teha see üldlevinud arusaamaks. Aga tantra tekstid ei olnud tõstetud üldisesse ühiskondlikku teadvusesse, vaid jäid sellest väljapoole. Euroopas on olnud palju neid inimesi, kes püüdsid siis minna väljaspoole head ja kurja, ilma et neil oleks olemas mingit vaimset distsipliini. Euroopas on neid, kes natuke midagi on kuulnud ja hakkavad kohe suuri järeldusi tegema. Ei maksa kunagi liiga suuri järeldusi teha. Aga kui nirvaana poole püüelda, siis vadžrajaana seisukohalt ei tohiks mõelda pälvimuste kogumise ja patu tegemise peale, sest need on konventsionaalsed mõisted ja ei ole seotud asja tuumaga.

Nii nagu ei ole olemas üldist mahajaanat, nii ei ole olemas ka üldist vadžrajaanat. On konkreetsete tekstide mahajaana ja konkreetsete tekstide vadžrajaana. Üldistus ei ole üldse mitte mingiks teeks, vaid on abstraktsioon, mis mitte kuhugi ei vii. On vaja lugeda konkreetset teksti – see on budistlik tee ja ka vadžrajaana tee.

Śrī-mahāsamvarodaya-tantrarāja ehk “Püha suure ühenduse tekkimise tantra kuningas”. Samvara tähendab ‘ühendust’, vadžrajaana teed käija ühendust kõiksusega, ka buddhade omavahelist ühendust, mis ei tarvitse konventsionaalses mõttes üldse eksiteeridagi, vaid mis eksisteerib tasemel, mis näitab kõrgema printsiibi samasust. Budistid, kes teevad väga vahet konventsionaalse ehk suhtelise maailma eri aspektide vahel, kalduvad huvitaval kombel siiski arvama, et kõrgem aspekt ehk nirvaana on alati ühtemoodi.

Selle tantra II osa on Utpattinirdeśa-patala ehk “Ülenemise õpetuse osa”. Verbijuur pat tähendus on ‘kukkuma, lendama’, eessõna ut tähendab ‘üles’, siis ‘üles kukkuma’, mida võiks tõlkida ka sõnaga ‘ülenemine’. Patala võib tõlkida ‘osaks’. III peatükk on Utpannakramanirdeśa-patala – “Ülevuse sammu õpetuse osa”, kus utpanna on samast verbist sama eesliitega perfekti passiivi partitsiip, seega siis ‘ülendatus’, aga lihtsam on seda tõlkida ‘ülevuseks’. Ülenemine ja ülevus on kaks sammu, sellepärast kolmanda peatüki nimes ongi sõna ‘samm’ ehk krama.

II osas räägitakse kõigepealt ülenemise sammu kujustamisest. Kirjeldatakse erinevalt sündinud olendeid, räägitakse neljast kontinendist ning Džambudvīpa elanike tegudest ja võimetest, inimeseks sündimisest, erakluse hüvest ja ühesuunalisest meelest.

III osas kuulutab Bhagavat ülevuse sammu kujustamist. Ta räägib ihust kui mandalast ning erineval tasemel joogidest; ülemõõduline ehk vägev (adhimātra) joogi on see, kes kujustab mandalat. Ning lõpuks loobutakse ka kujustamise terminist.

Rõhutatakse tõelise guru õpetust. Mitte kõik gurud ka sel ajal ei olnud tõelised. Igal koolkonnal oli oma guru, kes oli tõeline ja kõik teised gurud ei olnud tõelised. Väga halb, kui satutakse selle guru kätte, kes nagu hiljem välja tuleb, ei annagi mingisugust õpetust, rääkimata tõelisest õpetusest, lihtsalt ajab seda juttu, mis ta unes nägi. Mõni muidugi ütleb, et ükskõik, mis guru, peaasi, et guru oleks – see on ise juba vale arusaam. Muidugi tõeline guru on praegusel ajastul ainult dalai-laama, see on selge, teised ei saa olla tõelised gurud.

(14. loeng, 19.05.02)

Tänane päev (19. 05.) on selle universumi ja meie ajastu Buddha Šākjamuni sünnipäev. See on väga suur asi ja ma arvan, et need, kes tõesti Šākjamuni õpetust maailma kõige parmaks peavad, peaksid rõõmustama.

Hevajra-tantra on suur ja tuntud tantra, mis tekkis Indias, nagu kõik teisedki tantrad, kuigi on ka legend, et üks tantra on tekkinud mujal. Hevajra-tantra on seotud eelkõige Tiibeti sakja koolkonnaga. “Hevadžra-tantrast” on andmeid umbes 8. sajandist.

Sakja koolkond paistab silma eelkõige selle tõttu, et selle koolkonna pead ei avastata nagu teiste koolkondada juhte, vaid nad sünnivad normaalsel teel koolkonna peaks. Kuna see koolkond valitses Tiibetis 11.-12. sajandil, siis on see aristokraatlik kuninglik suguvõsa. Kuna Sakja perekond kaotas oma trooni, siis kannavad nad tiitlit “troonihoidja”. On ka Sakja nimeline klooster, kus on nende keskus. Traditsiooni kohaselt troonihoidjal peab olema vähemalt kaks poega. Esimesest saab troonihoidja ja perekonna geneetiline jätkaja, teisest aga saab munk. Eelmise Sakja Trizini vanem poeg oli troonihoidjaks määratud, noorem mungaks. Aga vanem sai hakkama ebaväärika teoga, ta abiellus mittearistokraadiga. Selle tõttu ta jäi Sakja Trizini tiitlist ilma, kuna tema järglased ei saa olla kuningasoo jätkajad. Pärast seda noorem vend, kes end juba mungaks haris, pidi võtma trooni hoidmise koorma enda peale, mungaseisusest välja astuma ja naise võtma. Ta võttis väga kena aristokraatliku naise ja tal on kaks poega, kes õpivad õppeasutuses Sakja residentsi kõrval.

Vanem vend aga elab praegu ta Ameerika Ühendriikides ja teda nimetatakse ka Tema Pühaduseks, sest Tiibetis loobitakse seda tiitlit vasakule ja paremale, kuigi tegelikult vaid Tema Pühaduse dalai-laama kohta võib öelda Tema Pühadus. Tiibeti vanasõna ütleb, et igas orus oma laama, igal laamal oma õpetus. Ja iga laama tahab olla väga tähtis ja sellepärast on kõige rohkem vist tiibeti budismis Tema Pühadusi.

I peatükis “Vadžra perekond” räägitakse, kuidas tekivad vajrasattva, mahāsattva, samayasattva, mis on väga olulised terminid kõigis vadžrajaana hilisemates tekstides. Vajrasattva on niisugune vägev olend, kes seda maailma abistab, mahāsattva on suure teadmise mahlaga täidetud ja samayasattva tekitab ühinemist. Siis Bhagavat seletab, et he tähendab kaastunnet ja vajra mõistmist ning ütleb, et tantra tulemuseks on pilk, ligitõmbavus, žestide salakeel, kivistamine ja ära ajamine ning maleva kivistamise nõidus jne.

Sellega tuleb meelde üks tänapäeva tiibeti guru Chögyam Trungpa, kes paistis silma oma erakordse šokeeriva käitumisega. Kui ta Ameerikas oma esimese loengu pidas, siis üüriti välja tohutu kaarhall. Kõigepealt jäi ta tund aega hiljaks ja pool rahvast lahkus selle tunni aja jooksul. Kui ta lõpuks kohale jõudis, siis pani ta suure viskipudeli enda kõrvale ja jõi tund aega viskit. Selle peale lahkus järelejäänud poolest omakorda pool. Siis ütles ta, et nüüd on õhk puhas, nüüd võib õpetama hakata ja hakkaski õpetama. Niisugused veidrikud on tiibeti suured gurud ja ta oli vaieldamatult üks suuremaid. Aga Chögyam Trungpa teostes on ometi väga palju märgata ühe inglise-ameerika õpetaja Alan Wattsi stiili ja mõttevälgatusi. Wattsi mõtteid on üldse peaaegu kõigi tiibetlaste poolt eurooplaste jaoks tehtud tekstides märgata. See näitab, et ka Euroopas on olnud suuri mehi, kes hoolimata sellest, et nad ei ole teinud vadžrajaana pühendusi läbi – Alan Watts mingit vadžrajaana pühendust läbi ei teinud, ta oli väga palju seotud zen-budismi õpetusega – ja see näitab, et vaim on vaba ja vaim võib igal pool välja lüüa, ka ilma mingisuguse pühenduseta.

Edasi õpetatakse "Hevadžra tantras", kuidas ehitada reaalset mandalat ja kujustada seal olevaid jumalusi ning siis järgmise sammuna juba, kuidas kõik olendid on jumalused. Kõigepealt räägitakse Herukast, kelle all mõeldakse kõiki mandalas kujutletavaid raevukaid jumalusi. Öeldakse, et olemine saab olevaks mitteolemist mõistes ning et Herukat olevaks teha, on vaja mõista mitteolemist. Suur teadmine tuleb väljaspoolt – budistliku kultuuri, õpetuse seest. Virgumise esimene aste on, kui inimeses tekib virgumismeel.

Veel räägitakse kanalitest, mis ei ole mitte veresooned ega akupunktuuri kanalid, vaid neid kanaleid ei ole üldse kehas füüsiliselt olemas. Need on olemas ainult bhāvanā ehk kujustamise tasemel ja need kujustatakse kehasse. Kujustada võib erinevalt. Hinduistid kujustavad ühtmoodi, budistid teistmoodi. Cakra’id ehk sõlmpunkte on budismis üldiselt viis, aga hinduismis on seitse. Neid pole reaalselt olemas. See on mõne gurubisnisiga tegeleja luul, kui ta ütleb, et need on reaalselt olemas. Enne tuleb mitteolemist mõista ja siis saab mitteolemise põhjal kujustada midagi olevaks.

Peatükis “Kõigi tantrate alus” jutustab Vadžradhara, kuidas toimub pühendus (abhisheka –‘piserdamine’). Pühendus budismis on ka vee peale panemine või ka suplemine. Selles mõttes sarnanevad kristlus ja budism väga palju. Piserdamise kaudu püütakse saada kõigest halvast lahti, et pesta mustus maha. Räägitakse ka salakeelest. Tantrates kasutatakse vahetevahel ka sellist keelt, millest tavaline inimene aru ei saa, tantra keel on üleküllastunud sellisest terminoloogiast, mida konventsionaalne inimene taluda ei suuda. Mainitakse ka pidutsemist – tantra tegelased on ka suured pidutsejad, nemad pruugivad veini, viina, liha, kala. Kõik need tekstid on India kohta käivad, kus kõrgkihtide esindajad liha süüa ei tohi, madalamad aga tohivad.

Siis kõneldakse kõikide Buddhade ühendusest, mis seisneb kirjutatud silbis evam. Seega olid vadžrajaana autorid kirjaoskajad ehk haritud inimesed, mis tähendab, et vadžrajaana ei ole üldse harimatute jaoks. Aga 8. sajandi Indias oli kirjaoskus veel üsna haruldane.

Edasine pühendamine käib selle kohta, kes on lahti ütelnud nii kirest kui kiretusest.

Pühenduse puhul räägitakse prajñā’st (‘mõistmine’), mille all mõeldakse erilist daami. Prajñā’t ka kirjeldatakse: ta on kuueteistaastane – see on väga oluline, kuna mõned arvavad muidu, et ta võib ka olla seitseteist või seitsekümmend; tal on ilus nägu, ta on suuresilmaline, kaunistatud kuju ja noorusega.

Śrī kālacakra-tantra-rāja ehk “Püha Kālatšakra tantra kuningas”. Legendi järgi on ajaloos olnud kaks Kālatšakra tantrat: suur ja väike. Meil on säilinud väike tantra, mida nimetatakse ka laghutantra’ks ehk ‘kergeks tantraks’.

“Kālatšakra tantra” on legendi järgi tekkinud nii, et kui Buddha Šākjamuni õpetas Rājagrihas prajñāpāramitā’d, siis samal ajal väljus temast teine tema kuju, kes läks Lõuna-Indias asuvasse Dhānyakatakasse ja kuulutas seal samal ajal Kālatšakrat. Seega kuulutas ta kahes kohas erinevaid õpetusi. Dhānyakatakas viibis õpetuse andmise juures Sutšandra, kes oli Šambhala valitseja, tiitliga kulika. Sutšandra siis paluski, et Buddha õpetaks Kālatšakrat, mis tähendab ‘ajaratast’.

Tekib küsimus, kus see Šambhala riik asub? On arvatud, et ta on kusagil Sise-Aasias ja Nikolai Reorich ka otsis seda 5 aastat ja muidugi ei leidnud. Šambhalat ei ole füüsilisel tasemel olemas ega ka hingelisel või astraalsel tasemel, vaid ta on ainult tekstoloogilisel tasemel olemas, mis tähendabki tegelikult vaimset taset. Seda riiki saab kujustada, ette kujutada. Kuna see riik üldise arvamuse kohaselt on paigutatud Sise-Aasiasse, alale, kus praegu asub Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Ida-Türkistan, siis on arvatud, et “Kālatšakra tantra” tekkis tegelikult seal. Ida-Türkistan oli puhtalt budistlik maa ja tänapäevani on säilinud seal palju budistlikke koobaskloostreid ning seal tekkis palju budistlikke tekste meie ajaarvamise I aastatuhande keskel. Kui muhameedlased selle ala vallutasid I aastatuhande lõpus, siis viimased mungad tassisid koobaskloostrid liiva täis, et päästa, mis päästa annab. 20. sajandi algul Euroopa arheoloogid kaevasid need välja. Saksa arheoloogid lõikasid nii kõrgelt kui käsi ulatus seal olnud budistlikud seinamaalingud välja ja tassisid Berliini muuseumi. Sõja ajal aga Ameerika ja Inglise lennukid pommitasid selle muuseumi puruks, nii et väga palju sellest materjalist on kaduma läinud ja hävinud.

On teada, et 10. sajandi lõpul üks India mahāsiddha – need olid inimesed, kes olid pühendunud ainult vadžrajaanale, legendid räägivad, et nad saavutasid suuri imevägesid – käis Šambhalas ja tõi selle teksti Indiasse. Siis ta õpetas seda ühele Nādopāda nimelisele mehele, kes õpetas Atīša nimelisele mehele, kes läks Indiast Tiibetisse ja viis Kālatšakra õpetuse ka Tiibetisse. Eelkõige on Kālatšakra seotud geluki koolkonna ja selle eelkäija kadami koolkonnaga.

Kogu vadžrajaana oli Indias seotud eelkõige inimestega, kes ei olnud mungad, vaid ilmalikud. Oli ka munki, aga need olid erakordselt imeliku käitumisega mungad. Hiljem, kui vadžrajaana jõudis Tiibetisse, siis muutus see äkki munklikuks õpetuseks. Tiibetis tegelevad vadžrajaanaga põhiliselt mungad ja see on suur erinevus India ja Tiibeti vahel.

Pärast Kālatšakra Indiasse toomist tekkis ka termin kālacakrayāna ehk ‘kālacakra sõiduk’, nagu üks vadžrajaana haru ja peagi tekkis ka teine termin sahajayāna ehk ‘kaasasündinud sõiduk’ ehk ‘spontaansuse sõiduk’.

Siis see Kulika Sutšandra olevat valitsenud linnas nimega Kalāpa, mis oli Šambhala pealinn. Seda kirjeldatakse samamoodi kui neid teisi mütoloogilisi linnu, millest rääkisime mahajaana suutrate puhul. Praegu valitsevat Šambhalas 21. kulika, kes hakkas valitsema 1927. aastal. Iga kulika valitseb sada aastat. Viimane, 25. kulika hakkab valitsema 2327. aastal ja tema 98. valitsemisaastal, nimelt 2425. aastal, hakkab suur sõda ja pärast seda budism muutub maailma kõige austatumaks religiooniks. Nii on öeldud, mitte küll selles tekstis, aga Kālatšakra traditsioonis.

Kālatšakra tantras on öeldud, et aeg on kaastunde ja tühjuse kujuline ning suhtelisuse kujuline. Kālatšakra (ajaratta) kohta on öeldud, et see on tühi ring (tühi ratas), kahesuseta, hävimatu. Kaks mõistet: karunā ja śūnyatā esinevad alati paaris. Kaastunne on seotud meesolemusega ja tühjus naisolemusega ehk teisisõnu on karunā ka upāya ehk vahend. Suhtelisuse kujuline tähendab, et ajas avalduvad suhtelised asjad, absoluutseid asju ajas ei ole.

Kālacakrat kujutatakse seisva raevuka jumalusena, kes embab raevukat jumalannat ja nad on sellises ühenduses, mis ei ole tavalist naudingut pakkuv. Kālatšakrat nimetatakse tühjuse-kaastunde loomuseliseks ja kolme maailma tekkimise ja hävimise olendiks, sest Kālatšakra ehk ‘ajaratas’ on ju hävitaja ja tekitaja, ta kogu aeg liigub.

On öeldud, et tuleb algõnnest ehk kodust naerdes lahkuda, siis tekib hävimatu õnn, mis on ilma tekkimise ja hävimiseta.

Vadžrajaana terminite seletusi

abhisheka
‘pühitsemine’, algtähenduses ‘piserdamine’
adhishthāna
täpses tõlkes ‘ülal seismine’, ülekantud mõttes ‘õnnistamine’
ānanda
‘rõõm’
bhāvanā
‘kujustamine’
bindu
‘tilk’, tähendab ka mandala keskust, tihti on tantrates mõeldud selle all ka mehe seemne tilka
bodhicitta
‘virgumismeel’, esimene aste virgumisteel
chomā
salamärkide keel
dākinī
tuleneb verbist - ‘lendama’ ja tiibeti keeles ongi vasteks sõna, mis tähendab ‘taevaskäija’. Mõeldud on erilist jooginit, kes on samal ajal ka prajñā ja kes erilistes tseremooniates teeb kaasa pühitsusi.
dhyāna
‘mõtlus’
kshana
‘hetk’
mandala
‘ring’, kus visuaalsel või mittevisuaalsel kujul kujutatakse budismi põhisümboleid
mantra
‘loits’, mille põhikujud on tähenduseta silbid, nt om āh hum, mille vahel võib olla ka tähenduslikke silpe
mudrā
algtähendus ‘pitsat’, eelkõige käte asend, mis väljendab ka teatud pitsatit, pitserit. Tähistab mõnikord ka dākinī’d või jooginit.
sādhana
‘edenemine’, ka õpetus mütoloogiliste persoonide, jumaluste tekitamiseks enese sees. On olemas väikesed tekstid sādhana’d, mis õpetavad jumaluste kujustamist. Tavaliselt nende sādhana’tega praegused gurud õpetusi annavadki, tantrateni jõudmata.
sahaja
‘kaasasündinud’, need omadused, mis vadžrajaana järgi on inimestes kaasa sündinud. Spetsiifilises tähenduses ‘spontaanne’, spontaanne teadmise tekkimine. Väga sarnane on sahaja õpetus zeni õpetusega, kus pidavat olema ka ootamatu, äkiline vabanemine ehk satori. Kālacakrayāna kõrval oli teine suur vadžrajaana suund sahajayāna ehk spontaanne sõiduk.
samvara
‘ühendus’
samaya
‘kokku tulema’, ‘ühtima’, ‘kohtuma’; ka salajane, varjatud asjade tuum; ka tõotuse täitmine
sandhyābhāsha
‘salakeel’
siddhi
‘täiustamine’, ‘täiuse saavutamine’
tantra
‘lõng’, ‘lõim’, tähendab ka kestvust, õpetuse levimist, mis antakse edasi õpetajalt õpilasele. Lõimena tähendab seda suurt süsteemi, millest mitte ükski inimene kõike korraga ei tea ega mõista.
upāya
‘vahend’
utpannakrama
‘ülevuse aste’, mis on ülenemise täiuse vorm.
utpattikrama
‘ülenemise aste’. Need on kaks astet ehk sammu tantra kujustamises.
vajra
algselt ‘välk’. Ka veedade usundis ja hinduismis oli see jumal Indra relv. Hiljem just vadžrajaanas hakkas tähistama ka teemantit, tiibeti keelne tõlkevaste rdo-rje tähendab teemantit.
vidyā
‘teadmine’
viśuddhi
‘puhastumine’
yoga
‘ike’, mis võetakse enda peale, et mingit tõsist asja korda saata
yogi
joogi on see, kes teostab joogat (yoga)
yoginī
joogini, naine, kes teostab joogat

 

loengute sisukorra juurde

 

vad?ra avalehele algusesse

registrikood 80157537 (MTÜ Budismi Instituut)
telefon 5101387; arvutikirja aadress info@budismiinstituut.ee
Kentmanni 18-49, Tallinn 10116; pangaarve konto EE982200221018598037 Swedbank