|
Budismi pühakirjad
1. loeng
India budismi taustsüsteemid. I
Märt Läänemets
16. veebruaril 2002
Budism sündis Indias umbes 2500 aastat tagasi. Kahe sissejuhatava loengu
eesmärgiks ongi püüda natuke lahti seletada kaht küsimust: miks just Indias
ja miks just siis sündis selline inimene nagu Buddha ja selline õpetus,
mida on hakatud hiljem, tegelikult alles üsna hiljuti, nimetama budismiks.
Indias ei ole seda õpetust kunagi budismiks nimetatud, selle nime andsid
talle Euroopa päritolu õpetlased alles paarsada aastat tagasi. Läänes
on kombeks kõiki õpetusi nimetada mingiks -ismiks, nii sai ka Buddha õpetusest
ehk buddhadharma’st, budism.
Budism kultuurinähtusena sündis Indias -500. aasta paiku. Kuna indialased
ei ole olnud eriti järjekindlad ajalookirjutajad, siis on Buddha eluaastate
ja muude budismi ajaloo varasemate sündmuste dateerimine tuletatud ja
kokkuleppeline. Kokkuleppeliselt peetakse Buddha eluajaks vahemik -563
– -483, kuid pakutud on ka umbes sajand hilisemat aega. Igal juhul oli
India kultuur tolleks ajaks juba niivõrd pika ajalooga ja niivõrd küps,
et seal võis tekkida ja kujuneda selline kogu Indiat ja maailma võimsalt
mõjutanud humanistlik tradistioon nagu budism. Ei maksa unustada, et India
tsivilisatsiooni lätetest Buddha ajani oli kulunud umbes sama palju aega
kui Buddhast meie ajani, st umbes 2500 aastat.
Budistlikus traditsioonis on Buddha sünni põhjenduseks olemas mütoloogiline
seletus. Buddha sünnilood ehk džaatakad (jātaka) väidavad, et Buddha
oli paljude varasemate elude vältel elanud maa peal bodhisattvana ehk
olendina, kes valmistub saama Buddhaks – Virgunuks. Bodhisattvana tegi
ta lugematul hulgal häid tegusid ja elust elusse tema vaimne seisund üha
küpses ja täiustus. Viimase elu enne sündimist inimeste maailma selleks,
et saada Buddhaks, veetis ta Tušita taevas, õpetades dharmat sealsetele
taevaasukatele. Kui aeg sai täis, sündis ta kuningapoeg Siddhārthana viimast
korda ja saigi inimkujul Buddhaks. Olles oma töö siin teinud, st pannud
alguse õpetusele ehk lükanud käima dharmaratta, vaibus ta parinirvaanasse
ehk pärisnirvaanasse. Dharma kestab ja dharmaratas veereb aga siiamaani.
Selline on mütoloogiline seletus, mis ometi ei ole sugugi vastuolus teaduslik-ajaloolise
seletusega. Kummagi kohaselt ei saanud Buddha Buddhaks mitte iseenesest
ega tühjalt kohalt ilmudes, vaid Buddhaks saamisele ja dharmaratta käimapanekule
pidi eelnema väga pikk periood, mille vältel kujunesid tingimused selleks.
Teaduslikult lähenedes kujunesid need tingimused India kultuuri arengu
käigust tulenevalt. Ka budislikus traditsioonis endas ei rõhutata sugugi
ainult Buddha elu mütoloogilisi aspekte, vaid seda, et enne Buddhaks saamist
tuli tal väga palju õppida ja läbi elada, st omandada inimlikku elukogemust
ja kultuurikogemust. Elades lapse- ja noormehe-eas oma elu kuningapojana,
jõudis ta teatud kriisini, mis ei lasknud tal enam niimoodi edasi elada.
Ta pidi isegi kodust põgenema, et õppida. Rännates ühe õpetaja juurest
teise juurde, õppis ja omandas ta seda, mis India kultuuriruumis oli juba
olemas.
Buddha-aegne India kultuur oli kujunenud kahe tsivilisatsiooni kokkusulamise
teel. Nendeks olid Induse kultuur ja indoaarjalaste kultuur. Esimene oli
arvatavasti India pinnal tekkinud iidne linnakultuur, teine mujalt tulnud
karjapidaja rändrahva kultuur.
Induse tsivilisatsioon oli ilmselt üks vanimaid tsivilisatsioone inimkonna
ajaloos üldse, kuid sellest teatakse palju vähem kui tema kaasaegsetest
Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonidest. Induse kultuuri õitseaeg
langes umbkaudu ajavahemikku -2500 kuni -2000. Selle põhiliseks levikualaks
oli Induse jõe org, kuid ta ulatus ka palju kaugemale itta ja kagusse.
Selle kultuuri loojateks ja kandjateks olid ilmselt tänapäeva Lõuna-Indias
elavate draviidi rahvaste esivanemad.
Induse kultuur oli linnakultuur ja suurim tänaseks välja kaevatud linn
Mohenjo Daro lähedal oli umbes 2,5 ruutkilomeetrise pindalaga ja seal
võis elada kuni 100 000 elanikku. Linnades olid kuni kolmekorruselised
kivimajad, sirged ja laiad tänavad ning veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteem.
Linnades elasid kaupmehed, kel olid tihedad sidemed Sumeriga, mille kohta
on avastatud palju arheoloogilist materjali. Induse kultuuri loojad olid
ka head meremehed; tänapäeva Lothali lähedal Araabia mere ääres on välja
kaevatud tolleaegne suur sadamalinn, mis annab tunnistust laevaehituse
ja meresõidu kõrgest tasemest. Induse kultuur toetus paiksetele põlluharijatele,
kes kasvatasid esimestena maailmas puuvilla, kodustasid kana ja elevandi.
Kuid hobune nende majapidamisse ei kuulunud, samuti ei tundnud nad vankrit,
rääkimata sõjavankrist.
Induse kultuur oli suuresti ilmaliku orientatsiooniga, vähemalt niivõrd,
kuivõrd praegu teadaolevad andmed lubavad väita. Kirja kasutasid nad ilmselt
vaid kaubanduslikel eesmärkidel. Muidugi on võimalik, et pikemad tekstid
ei ole lihtsalt meieni jõudnud, kuna need võidi kirjutada kergesti hävinevale
materjalile, Indiale omaselt näiteks palmilehtedele. Samas võis ka puududa
vaimsete ja religioossete tekstide kirjapaneku traditsioon. Neil oli väga
hästi arenenud pisiplastika, nii pronksist, liivakivist kui ka terrakotast.
Ühelt pitsatilt leitud jumalakujutises arvavad paljud uurijad ära tundvat
hilisema hinduistliku jumala Šiva prototüübi.
Induse kultuuri suured linnad jäeti maha -1700. – -1500. aastate vahel.
Aarjalased, kes tulid umbes -1500. aasta paiku, leidsid eest juba hääbuva
tsivilisatsiooni. Siiski oli selle kultuuriline mõju veel nii tugev, et
aarjalased, kuigi sõjaliselt märksa võimsamad, sulandusid üsna suurel
määral eestleitud kultuuri ning võtsid kahtlemata üle ka selle vaimseid
väärtusi.
Aarjalased olid heledanahalistest europiididest stepinomaadid. Nad kasutasid
koduloomana hobust ja neil olid sõjavankrid, mis tagasid sõjalise üleoleku.
Samas olid nad kultuuriliselt Induse-äärsetest linnaelanikest vaieldamatult
vähem arenenud. Nende elu aluseks olid suured veisekarjad, mida peeti
ka jõukuse mõõdupuuks ja vahetusvääringuks. Indias tänapäevani kestev
lehma pühakspidamine saabki alguse neist kaugetest aegadest.
Põliselanikke nimetasid aarjalased sõnaga dasyu, millest tuleneb
hilisem dasa – ‘ori’ ja mis vihjab põliselanike alistatud seisundile.
Aarjalaste pühakirja – Veedade lugulauludes räägitakse palju sellest,
kuidas peajumal Indra aitas hävitada dasyu’sid ja nende linnu.
Indra hävitas ka lohemao-kujulise deemoni Vritra, kes tegi tema rahvale
palju kahju, paisutades jõgesid nii, et aarjalased ei saanud oma veisekarjadega
liikuda. Arvatakse, et neis teemades kajastub Induse-äärsete maade vallutamislugu,
mille käigus aarjalased purustasid kohalike ehitatud irrigatsioonirajatisi.
Aarjalaste kultuur oli külakultuur ja nad ei tundnud ka kirja. Nende
ühiskond jagunes neljaks seisuseks: preestriteks-teadmameesteks ehk braahmaniteks
(brāhmana), sõjameesteks-valitsejateks ehk kšatrijateks (ksatriya),
rahvaks, st ülejäänud vabadeks kogukonnaliikmeteks ehk vaišjadeks (vaiśya)
ja õigusteta inimesteks ehk šuudradeks (śūdra). Nende elukorraldust
reguleeris tavaõigusest tulenev normide ja kommete süsteem – dharma.
Umbes -1000. aastaks oli neil olemas suulises pärimuses edasiantav muistsete
lugulaulude põhjal kodeeritud ja kanoniseeritud terviklik tekstide kompleks,
mida tuntakse veedade nime all. Veedad on suurel määral hilisema india
vaimuelu ja tekstiloome alus. Sõna ‘veeda’ (veda) tähendab tarkust
ja on tuletatud tegusõnast vid – ‘teadma’. Need tekstid muutusid
aja jooksul nii pühadeks, et neid ei peetudki enam inimese poolt looduks.
Veedadega tegelesid braahmanid, kes säilitasid neid ja kandsid ette rituaalsetel
tseremooniatel.
Kuigi veedade sõnastust ei tohtinud muuta, ei saanud siiski keelata nende
üle mõtlemist. Aja jooksul tekkis üha suurem vajadus ka veedade seletamiseks
ja kommenteerimiseks. Nõnda kujunes uus vaimutraditsioon – vedaanta (vedānta),
mis sõna-sõnalt tähendab ‘veedade lõppu’, ehk seda, mis tuleb pärast veedasid.
Kujunes sõltumatute rändõpetajate seisus ja tekkisid uued tekstiliigid,
mis tihiti olid kanooniliste veedadega isegi vastuolus. Kõige tähtsamateks
tekstideks selles uues traditsioonis said upanišadid (upanisad
– ‘juurde maha istuma’, st õpetaja jalge ees õpetust kuulama). Ka neid
tekste õpiti pähe ja anti edasi põlvest põlve ning alles sajandeid hiljem
kirjutati üles. Kogu veeda ja vedaanta traditsiooni nimetatakse kokku
šrutiks (śruti, tuletatud verbist śru – ‘kuulama’) – ‘kuulutuseks’.
Veedad jagunevad neljaks kogumikuks. Tähtsaim ja mahukaim neist on Rigveda
(Rgveda), mis sisaldab peamiselt rituaalseid hümne ja ülistuslaule.
Sāmaveda esitab kanoniseerituna nende laulude meloodiad. Jadžurveda (Yajurveda)
koosneb eripärastest ohvrihümnidest ning Atharvaveda loitsudest ja tervenduslauludest.
Kuid juba veedadeski esineb peale ülistuslaulude ja palvete ka märksa
inimlähedasemaid probleeme kajastavaid tekste, kust võib leida kriitilise
ja kahtleva mõtte algeid, mis kultuuris arenedes viisid budismi ja teiste
India pinnal võrsunud humanistlike õpetuste tekkimiseni. Sellise mõtteviisi
heaks näiteks on hümnis “Loomise laul” sisalduv kirjakoht (eesti keeles:
Nehru 1978, lk 20).
Soovitavat lugemist:
Nehru, Jawaharlal. India avastamine. – Loomingu Raamatukogu, 24-26/1978.
Basham, A. L. The Wonder that was India. (1. trükk 1954, hiljem
palju väljaandeid eri kirjastustelt. Vene keeles: Бэшэм,
А. Чудо, которым
была Индия. Москва:
Наука, 1977)
Warder, A. Indian Buddhism. New Delhi: Motilal Banarsidass, 2000
(3. trükk)
loengute sisukorra juurde
|
