Dharmaratas
avaleht uudised nõukogu õppetöö tekstid terminid viited fotogalerii
tutvustus ajakava loengud registreerimine põhikursusele toetajad


Budismi pühakirjad

1. loeng
India budismi taustsüsteemid. I

Märt Läänemets
16. veebruaril 2002

Budism sündis Indias umbes 2500 aastat tagasi. Kahe sissejuhatava loengu eesmärgiks ongi püüda natuke lahti seletada kaht küsimust: miks just Indias ja miks just siis sündis selline inimene nagu Buddha ja selline õpetus, mida on hakatud hiljem, tegelikult alles üsna hiljuti, nimetama budismiks. Indias ei ole seda õpetust kunagi budismiks nimetatud, selle nime andsid talle Euroopa päritolu õpetlased alles paarsada aastat tagasi. Läänes on kombeks kõiki õpetusi nimetada mingiks -ismiks, nii sai ka Buddha õpetusest ehk buddhadharma’st, budism.

Budism kultuurinähtusena sündis Indias -500. aasta paiku. Kuna indialased ei ole olnud eriti järjekindlad ajalookirjutajad, siis on Buddha eluaastate ja muude budismi ajaloo varasemate sündmuste dateerimine tuletatud ja kokkuleppeline. Kokkuleppeliselt peetakse Buddha eluajaks vahemik -563 – -483, kuid pakutud on ka umbes sajand hilisemat aega. Igal juhul oli India kultuur tolleks ajaks juba niivõrd pika ajalooga ja niivõrd küps, et seal võis tekkida ja kujuneda selline kogu Indiat ja maailma võimsalt mõjutanud humanistlik tradistioon nagu budism. Ei maksa unustada, et India tsivilisatsiooni lätetest Buddha ajani oli kulunud umbes sama palju aega kui Buddhast meie ajani, st umbes 2500 aastat.

Budistlikus traditsioonis on Buddha sünni põhjenduseks olemas mütoloogiline seletus. Buddha sünnilood ehk džaatakad (jātaka) väidavad, et Buddha oli paljude varasemate elude vältel elanud maa peal bodhisattvana ehk olendina, kes valmistub saama Buddhaks – Virgunuks. Bodhisattvana tegi ta lugematul hulgal häid tegusid ja elust elusse tema vaimne seisund üha küpses ja täiustus. Viimase elu enne sündimist inimeste maailma selleks, et saada Buddhaks, veetis ta Tušita taevas, õpetades dharmat sealsetele taevaasukatele. Kui aeg sai täis, sündis ta kuningapoeg Siddhārthana viimast korda ja saigi inimkujul Buddhaks. Olles oma töö siin teinud, st pannud alguse õpetusele ehk lükanud käima dharmaratta, vaibus ta parinirvaanasse ehk pärisnirvaanasse. Dharma kestab ja dharmaratas veereb aga siiamaani.

Selline on mütoloogiline seletus, mis ometi ei ole sugugi vastuolus teaduslik-ajaloolise seletusega. Kummagi kohaselt ei saanud Buddha Buddhaks mitte iseenesest ega tühjalt kohalt ilmudes, vaid Buddhaks saamisele ja dharmaratta käimapanekule pidi eelnema väga pikk periood, mille vältel kujunesid tingimused selleks. Teaduslikult lähenedes kujunesid need tingimused India kultuuri arengu käigust tulenevalt. Ka budislikus traditsioonis endas ei rõhutata sugugi ainult Buddha elu mütoloogilisi aspekte, vaid seda, et enne Buddhaks saamist tuli tal väga palju õppida ja läbi elada, st omandada inimlikku elukogemust ja kultuurikogemust. Elades lapse- ja noormehe-eas oma elu kuningapojana, jõudis ta teatud kriisini, mis ei lasknud tal enam niimoodi edasi elada. Ta pidi isegi kodust põgenema, et õppida. Rännates ühe õpetaja juurest teise juurde, õppis ja omandas ta seda, mis India kultuuriruumis oli juba olemas.

Buddha-aegne India kultuur oli kujunenud kahe tsivilisatsiooni kokkusulamise teel. Nendeks olid Induse kultuur ja indoaarjalaste kultuur. Esimene oli arvatavasti India pinnal tekkinud iidne linnakultuur, teine mujalt tulnud karjapidaja rändrahva kultuur.

Induse tsivilisatsioon oli ilmselt üks vanimaid tsivilisatsioone inimkonna ajaloos üldse, kuid sellest teatakse palju vähem kui tema kaasaegsetest Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonidest. Induse kultuuri õitseaeg langes umbkaudu ajavahemikku -2500 kuni -2000. Selle põhiliseks levikualaks oli Induse jõe org, kuid ta ulatus ka palju kaugemale itta ja kagusse. Selle kultuuri loojateks ja kandjateks olid ilmselt tänapäeva Lõuna-Indias elavate draviidi rahvaste esivanemad.

Induse kultuur oli linnakultuur ja suurim tänaseks välja kaevatud linn Mohenjo Daro lähedal oli umbes 2,5 ruutkilomeetrise pindalaga ja seal võis elada kuni 100 000 elanikku. Linnades olid kuni kolmekorruselised kivimajad, sirged ja laiad tänavad ning veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteem. Linnades elasid kaupmehed, kel olid tihedad sidemed Sumeriga, mille kohta on avastatud palju arheoloogilist materjali. Induse kultuuri loojad olid ka head meremehed; tänapäeva Lothali lähedal Araabia mere ääres on välja kaevatud tolleaegne suur sadamalinn, mis annab tunnistust laevaehituse ja meresõidu kõrgest tasemest. Induse kultuur toetus paiksetele põlluharijatele, kes kasvatasid esimestena maailmas puuvilla, kodustasid kana ja elevandi. Kuid hobune nende majapidamisse ei kuulunud, samuti ei tundnud nad vankrit, rääkimata sõjavankrist.

Induse kultuur oli suuresti ilmaliku orientatsiooniga, vähemalt niivõrd, kuivõrd praegu teadaolevad andmed lubavad väita. Kirja kasutasid nad ilmselt vaid kaubanduslikel eesmärkidel. Muidugi on võimalik, et pikemad tekstid ei ole lihtsalt meieni jõudnud, kuna need võidi kirjutada kergesti hävinevale materjalile, Indiale omaselt näiteks palmilehtedele. Samas võis ka puududa vaimsete ja religioossete tekstide kirjapaneku traditsioon. Neil oli väga hästi arenenud pisiplastika, nii pronksist, liivakivist kui ka terrakotast. Ühelt pitsatilt leitud jumalakujutises arvavad paljud uurijad ära tundvat hilisema hinduistliku jumala Šiva prototüübi.

Induse kultuuri suured linnad jäeti maha -1700. – -1500. aastate vahel. Aarjalased, kes tulid umbes -1500. aasta paiku, leidsid eest juba hääbuva tsivilisatsiooni. Siiski oli selle kultuuriline mõju veel nii tugev, et aarjalased, kuigi sõjaliselt märksa võimsamad, sulandusid üsna suurel määral eestleitud kultuuri ning võtsid kahtlemata üle ka selle vaimseid väärtusi.

Aarjalased olid heledanahalistest europiididest stepinomaadid. Nad kasutasid koduloomana hobust ja neil olid sõjavankrid, mis tagasid sõjalise üleoleku. Samas olid nad kultuuriliselt Induse-äärsetest linnaelanikest vaieldamatult vähem arenenud. Nende elu aluseks olid suured veisekarjad, mida peeti ka jõukuse mõõdupuuks ja vahetusvääringuks. Indias tänapäevani kestev lehma pühakspidamine saabki alguse neist kaugetest aegadest.

Põliselanikke nimetasid aarjalased sõnaga dasyu, millest tuleneb hilisem dasa – ‘ori’ ja mis vihjab põliselanike alistatud seisundile. Aarjalaste pühakirja – Veedade lugulauludes räägitakse palju sellest, kuidas peajumal Indra aitas hävitada dasyu’sid ja nende linnu. Indra hävitas ka lohemao-kujulise deemoni Vritra, kes tegi tema rahvale palju kahju, paisutades jõgesid nii, et aarjalased ei saanud oma veisekarjadega liikuda. Arvatakse, et neis teemades kajastub Induse-äärsete maade vallutamislugu, mille käigus aarjalased purustasid kohalike ehitatud irrigatsioonirajatisi.

Aarjalaste kultuur oli külakultuur ja nad ei tundnud ka kirja. Nende ühiskond jagunes neljaks seisuseks: preestriteks-teadmameesteks ehk braahmaniteks (brāhmana), sõjameesteks-valitsejateks ehk kšatrijateks (ksatriya), rahvaks, st ülejäänud vabadeks kogukonnaliikmeteks ehk vaišjadeks (vaiśya) ja õigusteta inimesteks ehk šuudradeks (śūdra). Nende elukorraldust reguleeris tavaõigusest tulenev normide ja kommete süsteem – dharma. Umbes -1000. aastaks oli neil olemas suulises pärimuses edasiantav muistsete lugulaulude põhjal kodeeritud ja kanoniseeritud terviklik tekstide kompleks, mida tuntakse veedade nime all. Veedad on suurel määral hilisema india vaimuelu ja tekstiloome alus. Sõna ‘veeda’ (veda) tähendab tarkust ja on tuletatud tegusõnast vid – ‘teadma’. Need tekstid muutusid aja jooksul nii pühadeks, et neid ei peetudki enam inimese poolt looduks. Veedadega tegelesid braahmanid, kes säilitasid neid ja kandsid ette rituaalsetel tseremooniatel.

Kuigi veedade sõnastust ei tohtinud muuta, ei saanud siiski keelata nende üle mõtlemist. Aja jooksul tekkis üha suurem vajadus ka veedade seletamiseks ja kommenteerimiseks. Nõnda kujunes uus vaimutraditsioon – vedaanta (vedānta), mis sõna-sõnalt tähendab ‘veedade lõppu’, ehk seda, mis tuleb pärast veedasid. Kujunes sõltumatute rändõpetajate seisus ja tekkisid uued tekstiliigid, mis tihiti olid kanooniliste veedadega isegi vastuolus. Kõige tähtsamateks tekstideks selles uues traditsioonis said upanišadid (upanisad – ‘juurde maha istuma’, st õpetaja jalge ees õpetust kuulama). Ka neid tekste õpiti pähe ja anti edasi põlvest põlve ning alles sajandeid hiljem kirjutati üles. Kogu veeda ja vedaanta traditsiooni nimetatakse kokku šrutiks (śruti, tuletatud verbist śru – ‘kuulama’) – ‘kuulutuseks’.

Veedad jagunevad neljaks kogumikuks. Tähtsaim ja mahukaim neist on Rigveda (Rgveda), mis sisaldab peamiselt rituaalseid hümne ja ülistuslaule. Sāmaveda esitab kanoniseerituna nende laulude meloodiad. Jadžurveda (Yajurveda) koosneb eripärastest ohvrihümnidest ning Atharvaveda loitsudest ja tervenduslauludest. Kuid juba veedadeski esineb peale ülistuslaulude ja palvete ka märksa inimlähedasemaid probleeme kajastavaid tekste, kust võib leida kriitilise ja kahtleva mõtte algeid, mis kultuuris arenedes viisid budismi ja teiste India pinnal võrsunud humanistlike õpetuste tekkimiseni. Sellise mõtteviisi heaks näiteks on hümnis “Loomise laul” sisalduv kirjakoht (eesti keeles: Nehru 1978, lk 20).

Soovitavat lugemist:

Nehru, Jawaharlal. India avastamine. – Loomingu Raamatukogu, 24-26/1978.

Basham, A. L. The Wonder that was India. (1. trükk 1954, hiljem palju väljaandeid eri kirjastustelt. Vene keeles: Бэшэм, А. Чудо, которым была Индия. Москва: Наука, 1977)

Warder, A. Indian Buddhism. New Delhi: Motilal Banarsidass, 2000 (3. trükk)

loengute sisukorra juurde

 

vad?ra avalehele algusesse

registrikood 80157537 (MTÜ Budismi Instituut)
telefon 5101387; arvutikirja aadress info@budismiinstituut.ee
Kentmanni 18-49, Tallinn 10116; pangaarve konto EE982200221018598037 Swedbank