Budismi pühakirjad
2. loeng
India budismi taustsüsteemid. II.
Andres Herkel
17. veebruaril 2002
Budism, nagu mitmed teisedki õpetused Buddha-aegses Indias, tekkis vastandina
veedade õpetusele ja brahmanistlikule maailmavaatele, mille üheks aluseks
oli kastisüsteem. Veedades paika pandud arusaamadel põhinev ühiskond oli
väga kindlalt struktureeritud. Budismi ühiskonnakäsitlus on märksa demokraatlikum,
siin nähakse võimalust jõuda kõrgemate vaimsete sihtideni ühiskonnaläbiselt
– see tee on avatud kõigile ja keegi ei ole eelisseisundis. Samas tuleb
möönda, et budismi tekke olulised eeldused, mõisteaparaat ja lähtekohad
on juuripidi upanišadide tekstides.
Tipitaka suutrate kogusse kuuluv Brahmajālasutta käsitleb
budistliku propaganda vaatevinklist kõiki teisi tollel ajal teada olevaid
õpetusi; kokku mainitakse selles tekstis tervelt 62 õpetust. Neid nimetatakse
‘vaadeteks’, sanskriti k. drsti verbist ‘vaatama’ (drs).
Brahmajālasutta algab upanišadidest pärinevate õpetuste kriitikaga,
mis kuulutavad, et mina (ātman) ja maailm on igavesed. Budism esindab
teatavasti minatuse arusaama, eeskätt selles mõttes, et mina, ego
kui enesekesksus tuleb ületada, tuleb püüelda kõrgemate vaimsete tasandite
poole. Ātman, mis mujal on vaadeldav igavese hinge kui absoluudina,
kuulutatakse millekski illusioonitaoliseks, mitteeksisteerivaks.
Upanišadide filosoofia kuulub vedaanta (vedānta) ehk veedade lõpu
kirjandusse ja on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele, ka
hinduismile kui religioonile. Sõna upanišad (upanisad) tähendab
sõna-sõnalises tõlkes ‘alla juurde istuma’, mida peaks tõlgendama kui
õpetaja jalge ette istumist. Upanišadid on valdavalt proosatekstid ja
neid seostatakse pärimuslikult ühe või teise veedakoguga. Nad hakkavad
kujunema umbes -8. sajandil. Upanišadid pole esimesed filosoofilise koega
tekstid, neile eelnevad braahmanad (brāhmana) ja aaranjakad (āranyaka)
ehk ‘metsaraamatud’.
Upanišadid keskenduvad järgmistele põhiteemadele.
1. Ühe seos kõigega ja kõige seos ühega
– individuaalne alge (ātman) ja universaalne alge (brahman)
vastanduvad kui üks ja kõik ning samas sulanduvad üskteisesse. Seda võib
kirjeldada ka kui mikro- ja makrokosmost: inimese individuaalsus tekib
kõiksusest ja lõpuks inimene lahustub taas kõiksuses.
2. Ihu psühhofüsioloogiline analüüs ja
klassifikatsioonisüsteemid, mis hõlmavad kõiki tajuvõimeid ja vägesid,
mis inimeses on.
3. Karma seaduse ja ümbersünniõpetuse
alged – budismis väga olulised mõisted nagu karma (karman) ja sansaara
(samsāra) esinevad juba upanišadides.
4. Joogakultuuri alged – kõrgemale teadmisele
jõutakse mõtluse või askeesiga kaasnevate pingutuste kaudu.
5. Filosoofilise mõtlemise alged – kirjeldatakse
ja väärtustatakse teadmise teed (jñānamārga).
6. Mõistmise ja vabanemiseni jõutakse
vaimse teejuhi (guru) abil.
Aitareya-upanisad algab inimene tekke kirjeldusega. Puruša
(purusa), inimhiiu ehk ürgmehe koost lagunemisest tekib universum
ja universumi väed, mis omakorda kontsentreeruvad igasse konkreetsesse
inimesse. Toimub ringkäik mikro- ja makrokosmose vahel: suust saab kõne,
kõnest tuli ja edasi tulest jälle kõne ja kõnest suu. Rigvedas (Rgveda)
on hümn, kus räägitakse sellest, et ka ühiskonna kastid tulevad Purušast:
braahmanid-preestrid (brāhmana) tulevad peast, sest neil on vaja
mõelda; kšatrijad-sõjamehed (ksatriya) tulevad õlgadest, sest nad
peavad tugevad olema; vaišjad-rahvas (vaiśya), kelle puhul on oluline
viljakus, tulevad puusade kohalt; šuudrad-lihtrahvas (śūdra) jalgadest,
sest nende kohuseks on kuuletuda.
Tajuvõimete ja psühhofüsiloogiliste vägede klassifikatsioonides selgitatakse
mõttelise eksperimendi teel (mida võib vaadelda teadusliku eksperimendi
analoogina) välja juhtiv vägi, milleks on hingus (prāna), kuna
ilma hinguseta ei saa ihu hakkama. Üsna sarnased versioonid sellest sisalduvad
kahes olulisemas klassikalises upanišadis: Brhadāranyaka-upanisad’is
ja Chāndogya-upanisad’is. Kuid igas tekstis
pole põhiväeks hingus, selleks on peetud ka mõistust (manas), südant
(hrdaya) ning mina (ātman). Upanišadides hakkab tekkima
terminoloogia, mis rühmitab kõrgemaid psüühilisi protsesse. See terminoloogia
saab suuresti aluseks budismi hilisematele saavutustele mõtluse ja süüvimistehnikate
alal. Ka budism eristab kuus väge, need on euroopa psühholoogias klassifitseeritud
viis tajuvõimet: nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine
ning lisaks neid koordineeriv meelevõime (manas).
Kõiki neid vägesid võib vaadelda psüühiliste jumalatena, kes elavad inimese
sees ja käivitad inimese psühhofüsioloogilise mehhanismi.
Kuumutamine, sisemise soojuse tekitamine on joogakultuuri üks aluseid,
nõnda ka Aitareya-upanisad’is: “Kuumutas teda. Tolle kuumutatu
suu avanes – otsekui muna.” Kuumutamine aitab esile tuua vägesid, mida
enne ei ole.
Chāndogya-upanisad’i VI osas leidub väga sageli tsiteeritud
lõik upanišadide filosoofilise mõtlemise kohta. Seal esitatakse järgmised
seisukohad. 1) Muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises, mis on selgeks
osutuseks, et nimi ja nimega tähistatu on mõtteliselt selgelt eristatud.
2) Muutuva kuju ja püsiva olemuse vahel on vahe, näiteks saab savist ja
rauast teha erinevaid asju, kuid savi ja raua olemus jääb seejuures muutumatuks.
3) Olematusest ei saa midagi tekkida, midagi saab tekkida ainult olemisest.
-6. sajandil oli Indias palju koolkondi ning budism oli üks nendest.
See oli killunenud riikide ajastu, mis omakorda oli ilmselt põhjuseks
pluralismile vaimses vallas. Indias oli nii monarhiaid kui demokraatlikke
riike. -3. sajandil tõuseb esile suur vallutaja Ašoka, kes ühendab pea-aegu
kogu India ja loob impeeriumi, kuid kellest saab hiljem budismi soosija
ning tema valitsemisaeg on läbimurdeks budismi levimisel üle kogu India
ja ka väljaspool Indiat. Ašoka raidkirjad on olulised allikad nii India
ajaloo kui ka budismi ja temaga omal ajal konkureerinud õpetuste kohta.
Budismi tekkeperioodi võime tinglikult nimetada võitlevate ja väitlevate
õpetuste ajastuks. Keskne koht on siin dispuudil. Üheks oluliseks nähtuseks
Vanas Indias on brahmodya (termin pärineb brahmanismist) – rituaalne
dispuut, mille käigus väitlejad esitasid teineteisele mõistatusi mitmesuguste
filosoofiliste probleemide kohta, mis nõudsid vastajalt kindlaid formaliseeritud
vastuseid. Hiljem kasvab selline väitlemine üle tõeliseks filosoofiliseks
dispuudiks, mis kajastub ka tollastes tekstides. On ju küsimuste-vastuste
vormis kirjutatud nii upanišadid kui ka paljud budistlikud tekstid. Seega
tuleb just seda formaliseeritud dialoogi laialdast kasutamist pidada väga
oluliseks mõtte generaatoriks.
India kultuuri puhul on tähelepanuväärne filosoofilise mõtte sünd folkloorilähedasest
tekstitraditsioonist, kus puudub autorsuse mõiste selle sõna kaasaegses
tähenduses. Budistlike suutrate puhul omistati teksti autorsus Gautama
Buddhale või mõnele ta lähemale õpilasele, tegelik kirjapanija on pelgalt
meedium ehk vahend, kelle isikul pole mingit tähtsust.
Järgnevalt lühidalt mõnest budismi tekkeajal Indias levinud mõttesuunast-religioonist.
Džainism. Selle nimetus on tuletatud sanskriti sõnast jina
– ‘võitja’. Võitja oli Vārdhamāna Mahāvīra (‘suur kangelane’). Džainism
tekib samuti -6. sajandil ning kasutab suurel määral sama terminoloogiat,
mida budism. Ka neil on kogudus-sangha (samgha); kolmikaare (triratna)
– õige vaade asjadele, õige eluviis ja õige teadmine; nad järgivad väga
rangelt ahimsā – vägivallatuse põhimõtet, millest tuleneb taimetoitluse
nõue – ühtki elusolendit ei tohi ju kahjustada. Ka neil on sansaara ja
nirvaana mõisted, sest ka nende eesmärgiks on pääsemine ümbersündide ahelast.
Sarnane on vabanenute (tīrthankāra) ideaal, teatud määral võrreldav
ehk bodhisattva ideaaliga budismis. Pärimuse järgi eelnes Mahāvīrale hulk
tīrthankāra’sid, Mahāvīra oli see, kes tõi õpetuse inimeste sekka.
Legendid Mahāvīrast on üsna sarnased Buddha legendidega; ka teda olevat
kiusanud kurivaim Māra püüdnud võrgutada kaunid naised jne, aga tema askeedina
jõudis sihile. Ka kosmoloogias palju sarnasusi. Omal ajal džainism konkureeris
budismiga, hiljem jäi tagaplaanile, on aga ometi suutnud tänaseni Indias
püsima jääda.
Adžiivika (ājīvika). Selle rajajaks peetakse Makkhali Gosālat,
kes olevat algul olnud Mahāvīraga suur sõber. Nad rännanud koos, kuni
Makkhali lõi oma õpetuse, hakkas õpetajale vastu, püüdis isegi Mahāvīrat
kahjustada, saata talle haigusi jne. Adžiivika pooldajad järgisid oma
õpetustes determinismi ja fatalismi põhimõtteid (sanskriti niyati
– ‘saatus’). Selle poolest erineb nende õpetus nii budismist, džainismist
kui ka brahmanistlikest vooludest, kus oluliseks peetakse inimese enda
jõupingutusi. Teada on karmid reeglid adžiivikasse astumiseks, askees.
Lokajaata (lokāyata). Igas usulise ja mõttelise
pluralismi plahvatuses tekib ka oma hedonistide koolkond, kes kuulutavad,
et mida rohkem naudinguid, seda parem ja inimene ei kanna mingit moraalset
vastutust. Neid on mõnikord nimetatud ka materialistideks, sest koolkonna
nimetus tähendab sõna-sõnalt ‘maailmaõpetust’.
Saankhja (sāmkhya) koolkonna nimetus tähendab otseses tõlkes
‘loendamist’, mis viitab süstematisatsiooni katsetele. Selle looja Kapila
elas enne Buddhat (-7 saj.), aga filosoofilise süsteemina kujunes see
õpetus välja hiljem. Vastanditena esinevad siin puruša, kui ideaalne alge
ja praakriti (prākrti) kui materiaalne alge. Nad arendasid välja
kolme loomuomaduse (guna) teooria, milleks on pimedus (tamas),
vägi (rajas) ja vaimne loov alge (sattva).
Kirjandus: Herkel, A. Aitareya upanišaad. Tõlge ja kommentaarid ning
artikkel "Kuidas lugeda upanišaade?" - Akadeemia, 9,
1996, lk 1876-1884
loengute sisukorra juurde
|