Dharmaratas
avaleht uudised nõukogu õppetöö tekstid terminid viited fotogalerii
tutvustus ajakava loengud registreerimine põhikursusele toetajad


Budismi pühakirjad

2. loeng
India budismi taustsüsteemid. II.

Andres Herkel
17. veebruaril 2002

Budism, nagu mitmed teisedki õpetused Buddha-aegses Indias, tekkis vastandina veedade õpetusele ja brahmanistlikule maailmavaatele, mille üheks aluseks oli kastisüsteem. Veedades paika pandud arusaamadel põhinev ühiskond oli väga kindlalt struktureeritud. Budismi ühiskonnakäsitlus on märksa demokraatlikum, siin nähakse võimalust jõuda kõrgemate vaimsete sihtideni ühiskonnaläbiselt – see tee on avatud kõigile ja keegi ei ole eelisseisundis. Samas tuleb möönda, et budismi tekke olulised eeldused, mõisteaparaat ja lähtekohad on juuripidi upanišadide tekstides.

Tipitaka suutrate kogusse kuuluv Brahmajālasutta käsitleb budistliku propaganda vaatevinklist kõiki teisi tollel ajal teada olevaid õpetusi; kokku mainitakse selles tekstis tervelt 62 õpetust. Neid nimetatakse ‘vaadeteks’, sanskriti k. drsti verbist ‘vaatama’ (drs). Brahmajālasutta algab upanišadidest pärinevate õpetuste kriitikaga, mis kuulutavad, et mina (ātman) ja maailm on igavesed. Budism esindab teatavasti minatuse arusaama, eeskätt selles mõttes, et mina, ego kui enesekesksus tuleb ületada, tuleb püüelda kõrgemate vaimsete tasandite poole. Ātman, mis mujal on vaadeldav igavese hinge kui absoluudina, kuulutatakse millekski illusioonitaoliseks, mitteeksisteerivaks.

Upanišadide filosoofia kuulub vedaanta (vedānta) ehk veedade lõpu kirjandusse ja on lähtepunktiks paljudele india mõttesüsteemidele, ka hinduismile kui religioonile. Sõna upanišad (upanisad) tähendab sõna-sõnalises tõlkes ‘alla juurde istuma’, mida peaks tõlgendama kui õpetaja jalge ette istumist. Upanišadid on valdavalt proosatekstid ja neid seostatakse pärimuslikult ühe või teise veedakoguga. Nad hakkavad kujunema umbes -8. sajandil. Upanišadid pole esimesed filosoofilise koega tekstid, neile eelnevad braahmanad (brāhmana) ja aaranjakad (āranyaka) ehk ‘metsaraamatud’.

Upanišadid keskenduvad järgmistele põhiteemadele.

1.      Ühe seos kõigega ja kõige seos ühega – individuaalne alge (ātman) ja universaalne alge (brahman) vastanduvad kui üks ja kõik ning samas sulanduvad üskteisesse. Seda võib kirjeldada ka kui mikro- ja makrokosmost: inimese individuaalsus tekib kõiksusest ja lõpuks inimene lahustub taas kõiksuses.

2.      Ihu psühhofüsioloogiline analüüs ja klassifikatsioonisüsteemid, mis hõlmavad kõiki tajuvõimeid ja vägesid, mis inimeses on.

3.      Karma seaduse ja ümbersünniõpetuse alged – budismis väga olulised mõisted nagu karma (karman) ja sansaara (samsāra) esinevad juba upanišadides.

4.      Joogakultuuri alged – kõrgemale teadmisele jõutakse mõtluse või askeesiga kaasnevate pingutuste kaudu.

5.      Filosoofilise mõtlemise alged – kirjeldatakse ja väärtustatakse teadmise teed (jñānamārga).

6.      Mõistmise ja vabanemiseni jõutakse vaimse teejuhi (guru) abil.

Aitareya-upanisad algab inimene tekke kirjeldusega. Puruša (purusa), inimhiiu ehk ürgmehe koost lagunemisest tekib universum ja universumi väed, mis omakorda kontsentreeruvad igasse konkreetsesse inimesse. Toimub ringkäik mikro- ja makrokosmose vahel: suust saab kõne, kõnest tuli ja edasi tulest jälle kõne ja kõnest suu. Rigvedas (Rgveda) on hümn, kus räägitakse sellest, et ka ühiskonna kastid tulevad Purušast: braahmanid-preestrid (brāhmana) tulevad peast, sest neil on vaja mõelda; kšatrijad-sõjamehed (ksatriya) tulevad õlgadest, sest nad peavad tugevad olema; vaišjad-rahvas (vaiśya), kelle puhul on oluline viljakus, tulevad puusade kohalt; šuudrad-lihtrahvas (śūdra) jalgadest, sest nende kohuseks on kuuletuda.

Tajuvõimete ja psühhofüsiloogiliste vägede klassifikatsioonides selgitatakse mõttelise eksperimendi teel (mida võib vaadelda teadusliku eksperimendi analoogina) välja juhtiv vägi, milleks on hingus (prāna), kuna ilma hinguseta ei saa ihu hakkama. Üsna sarnased versioonid sellest sisalduvad kahes olulisemas klassikalises upanišadis: Brhadāranyaka-upanisad’is ja Chāndogya-upanisad’is.  Kuid igas tekstis pole põhiväeks hingus, selleks on peetud ka mõistust (manas), südant (hrdaya) ning mina (ātman). Upanišadides hakkab tekkima terminoloogia, mis rühmitab kõrgemaid psüühilisi protsesse. See terminoloogia saab suuresti aluseks budismi hilisematele saavutustele mõtluse ja süüvimistehnikate alal. Ka budism eristab kuus väge, need on euroopa psühholoogias klassifitseeritud viis tajuvõimet: nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine ning lisaks neid koordineeriv meelevõime (manas).

Kõiki neid vägesid võib vaadelda psüühiliste jumalatena, kes elavad inimese sees ja käivitad inimese psühhofüsioloogilise mehhanismi.

Kuumutamine, sisemise soojuse tekitamine on joogakultuuri üks aluseid, nõnda ka Aitareya-upanisad’is: “Kuumutas teda. Tolle kuumutatu suu avanes – otsekui muna.” Kuumutamine aitab esile tuua vägesid, mida enne ei ole.

Chāndogya-upanisad’i VI osas leidub väga sageli tsiteeritud lõik upanišadide filosoofilise mõtlemise kohta. Seal esitatakse järgmised seisukohad. 1) Muutumine seisneb kõnepruugis, nimeandmises, mis on selgeks osutuseks, et nimi ja nimega tähistatu on mõtteliselt selgelt eristatud. 2) Muutuva kuju ja püsiva olemuse vahel on vahe, näiteks saab savist ja rauast teha erinevaid asju, kuid savi ja raua olemus jääb seejuures muutumatuks. 3) Olematusest ei saa midagi tekkida, midagi saab tekkida ainult olemisest.

-6. sajandil oli Indias palju koolkondi ning budism oli üks nendest. See oli killunenud riikide ajastu, mis omakorda oli ilmselt põhjuseks pluralismile vaimses vallas. Indias oli nii monarhiaid kui demokraatlikke riike. -3. sajandil tõuseb esile suur vallutaja Ašoka, kes ühendab pea-aegu kogu India ja loob impeeriumi, kuid kellest saab hiljem budismi soosija ning tema valitsemisaeg on läbimurdeks budismi levimisel üle kogu India ja ka väljaspool Indiat. Ašoka raidkirjad on olulised allikad nii India ajaloo kui ka budismi ja temaga omal ajal konkureerinud õpetuste kohta.

Budismi tekkeperioodi võime tinglikult nimetada võitlevate ja väitlevate õpetuste ajastuks. Keskne koht on siin dispuudil. Üheks oluliseks nähtuseks Vanas Indias on brahmodya (termin pärineb brahmanismist) – rituaalne dispuut, mille käigus väitlejad esitasid teineteisele mõistatusi mitmesuguste filosoofiliste probleemide kohta, mis nõudsid vastajalt kindlaid formaliseeritud vastuseid. Hiljem kasvab selline väitlemine üle tõeliseks filosoofiliseks dispuudiks, mis kajastub ka tollastes tekstides. On ju küsimuste-vastuste vormis kirjutatud nii upanišadid kui ka paljud budistlikud tekstid. Seega tuleb just seda formaliseeritud dialoogi laialdast kasutamist pidada väga oluliseks mõtte generaatoriks.

India kultuuri puhul on tähelepanuväärne filosoofilise mõtte sünd folkloorilähedasest tekstitraditsioonist, kus puudub autorsuse mõiste selle sõna kaasaegses tähenduses. Budistlike suutrate puhul omistati teksti autorsus Gautama Buddhale või mõnele ta lähemale õpilasele, tegelik kirjapanija on pelgalt meedium ehk vahend, kelle isikul pole mingit tähtsust.

Järgnevalt lühidalt mõnest budismi tekkeajal Indias levinud mõttesuunast-religioonist.

Džainism. Selle nimetus on tuletatud sanskriti sõnast jina – ‘võitja’. Võitja oli Vārdhamāna Mahāvīra (‘suur kangelane’). Džainism tekib samuti -6. sajandil ning kasutab suurel määral sama terminoloogiat, mida budism. Ka neil on kogudus-sangha (samgha); kolmikaare (triratna) – õige vaade asjadele, õige eluviis ja õige teadmine; nad järgivad väga rangelt ahimsā – vägivallatuse põhimõtet, millest tuleneb taimetoitluse nõue – ühtki elusolendit ei tohi ju kahjustada. Ka neil on sansaara ja nirvaana mõisted, sest ka nende eesmärgiks on pääsemine ümbersündide ahelast. Sarnane on vabanenute (tīrthankāra) ideaal, teatud määral võrreldav ehk bodhisattva ideaaliga budismis. Pärimuse järgi eelnes Mahāvīrale hulk tīrthankāra’sid, Mahāvīra oli see, kes tõi õpetuse inimeste sekka. Legendid Mahāvīrast on üsna sarnased Buddha legendidega; ka teda olevat kiusanud kurivaim Māra püüdnud võrgutada kaunid naised jne, aga tema askeedina jõudis sihile. Ka kosmoloogias palju sarnasusi. Omal ajal džainism konkureeris budismiga, hiljem jäi tagaplaanile, on aga ometi suutnud tänaseni Indias püsima jääda.

Adžiivika (ājīvika). Selle rajajaks peetakse Makkhali Gosālat, kes olevat algul olnud Mahāvīraga suur sõber. Nad rännanud koos, kuni Makkhali lõi oma õpetuse, hakkas õpetajale vastu, püüdis isegi Mahāvīrat kahjustada, saata talle haigusi jne. Adžiivika pooldajad järgisid oma õpetustes determinismi ja fatalismi põhimõtteid (sanskriti niyati – ‘saatus’). Selle poolest erineb nende õpetus nii budismist, džainismist kui ka brahmanistlikest vooludest, kus oluliseks peetakse inimese enda jõupingutusi. Teada on karmid reeglid adžiivikasse astumiseks, askees.

Lokajaata (lokāyata). Igas usulise ja mõttelise pluralismi plahvatuses tekib ka oma hedonistide koolkond, kes kuulutavad, et mida rohkem naudinguid, seda parem ja inimene ei kanna mingit moraalset vastutust. Neid on mõnikord nimetatud ka materialistideks, sest koolkonna nimetus tähendab sõna-sõnalt ‘maailmaõpetust’.

Saankhja (sāmkhya) koolkonna nimetus tähendab otseses tõlkes ‘loendamist’, mis viitab süstematisatsiooni katsetele. Selle looja Kapila elas enne Buddhat (-7 saj.), aga filosoofilise süsteemina kujunes see õpetus välja hiljem. Vastanditena esinevad siin puruša, kui ideaalne alge ja praakriti (prākrti) kui materiaalne alge. Nad arendasid välja kolme loomuomaduse (guna) teooria, milleks on pimedus (tamas), vägi (rajas) ja vaimne loov alge (sattva).

Kirjandus: Herkel, A. Aitareya upanišaad. Tõlge ja kommentaarid ning artikkel "Kuidas lugeda upanišaade?" - Akadeemia, 9, 1996, lk 1876-1884

loengute sisukorra juurde

 

vad?ra avalehele algusesse

registrikood 80157537 (MTÜ Budismi Instituut)
telefon 5101387; arvutikirja aadress info@budismiinstituut.ee
Kentmanni 18-49, Tallinn 10116; pangaarve konto EE982200221018598037 Swedbank