Linnart Mäll

Bodhisattva tee mahajaana budismis

© Linnart Mäll 2003

Tehnilistel põhjustel puudub sanskriti terminite transliteratsioonis osa diakriitilisi märke (punktid tähtede all ja peal).

(1. loeng: 5.10.02)

Selle loengukursuse aluseks ja kõigile vajalikuks käsiraamatuks on Šāntideva “Bodhitšarjāvatāra”. (NB! Loengu tekst on üles ehitatud “Bodhitšarjāvatāra” kommentaarina, seega peaks lugema paralleelselt nii alusteksti kui ka kommentaari. “Bodhitšarjāvatāra” on eesti keeles ilmunud L.Mälli tõlkes 1982.a. “Loomingu” Raamatukogus, nr 3-4. Vt ka tutvustust ja tõlget internetis. Loengukonspektis ei ole korratud kõiki kommentaare, mis on raamatus juba antud.)

“Bodhitšarjāvatāra” esimene peatükk

I Virgumismeele ülistamine

1. “Hüvesläinu” on Buddha üks paljudest epiteetidest. Ka “Buddha” on tegelikult epiteet, mille tõlkevaste on ‘ollakse virgutud’. Selle sõna grammatiline vorm on mineviku passiivi partitsiip. Eesti keeles annab enam-vähem passiivi edasi umbisikuline tegumood. Passiivi tegumood on siin tähenduslikult väga oluline – ta ise ei ole virgunud, aga tema läbi ollakse virgutud. Sellega teeb Buddha ennast absoluutselt impersonaalseks. Virgumine on lihtsalt tema isikus teoks saanud. Seepärast ei saa sanskriti keeles öelda, et mina olen buddha, vaid mayā buddha – ‘minu läbi ollakse virgutud’.

Buddhasid on palju, kuid käesolevas ajastus on üksainuke. Me elame Buddha Gautama buddhaväljas. Tema on pannud käima tekstigenereerimismehhanismi ehk dharmaratta, tänu millele on tekkinud väga palju budistlikku kanoonilist kirjandust ja ka mittekanoonilist kirjandust ning kogu see tohutu masinavärk toimib tänapäevani. Tekste tehakse järjest juurde, aga kõige aluseks on ikka see, mida Šākjamuni õpetas.

“Hüvesläinute Poegade” all on mõeldud bodhisattvaid, kes pole tema geneetilised pojad, vaid õpetuslikud pojad. Budismis allutatakse geneetiline informatsioon õpetuslikule informatsioonile, seega pole füüsiline laps samaväärne vaimse lapsega. Seepärast oli ka budism esimene religioon, mis rajas munkluse juba Šākjamuni eluajal.

“Seadmuskogu” on originaalis dharmakāya, mis tähendab ‘dharma ihu’. Ihu on elav keha. Siin tõlkisin dharmakāya “Seadmuskoguks”, kuna Euroopa traditsioon seostub sõnaga corpus, mis tähendab samuti ‘keha’ ja näiteks corpus textorum on tõlkes ‘tekstide kogu’.

“...kõigi teiste Auväärsete...” – siia hulka kuuluvad ka geneetilised vanemad ja muidugi ka kasuvanemad. Nad on auväärsed, aga pannakse järjestuses tahapoole ja eraldi esile ei tooda.

“Āgama” tähendab ‘tulemine’ ja selle sõnaga tähistatakse budismi kanoonilisi tekste.

2. “Siin ei ole midagi uut ja mul pole ka kirjandusannet”. See salm näitab, kuidas tõeline kirjanik, tõeline luuletaja – “Bodhitšarjāvatāra” on sanskriti keeles väga ilus poeem – ütleb nõnda tagasihoidlikult enda kohta. “Lõin selle oma meele selgitamiseks” – üks väga hea tekst on ka iseenda jaoks vajalik, et oma mõtted selgeks saaksid.

3. “Meel” (manas) on psüühika teadvuslik osa.

“Kujustamine” on sanskriti keeles bhāvana, kausatiivne vorm sõnast bhū (‘olema’) ja tähendab ‘olevaks tegemine’. Olevaks tegemine on kahesugune. Kõigepealt tuleb jõuda asjade tõelise mõistmiseni, seega antud juhul “hea” tõelise mõistmiseni. Ja siis selle hea tegemisele ehk päris olevaks tegemisele.

Inglise keelde tõlgitakse bhāvanā sõnaga to meditate, aga kuna palju teisi sõnu tõlgitakse inglise keelde sellesama sõnaga, siis on see keerulise terminoloogia lihtsustamine ja ühele tasemele viimine. Kujustamine tähendab esiteks millegi selgelt ette kujutamist ja seejärel selle kujundamist: esiteks ma näen, mis hea see on, ja seejärel ma ka teen head.

“...kui mõni minusugune juhtub seda nägema, siis võib sellest ka temale kasu tulla.” – Šāntideva viitab siin inimtüüpide erinevusele. On olemas inimtüüpe, kellele see tekst üldse ei istu ja kes ei tahagi olla bodhisattva. On ka budismis neid, kes ei tahagi mõtelda, vaid kes tahavad ainult kummardada – nendele see tekst muidugi ette nähtud ei ole. Võib öelda, et kõige paremal tasemel on kõikide religioonide pooldajad üsna sarnased – see tähendab, et neil on mõtlemisvõime ja nad mõtlevad mõtlemisvõime arendamise peale ning otsivad ainet mõtlemiseks.

4. “Hetkede kokkulangemine” tähendab arusaamist, et ollakse sündinud inimesena ning sattutud elama ajastusse, kus on olemas Buddha, kes on pannud õpetuse käima, ajastusse, kus seda õpetust kuulutatakse ja kus tahetakse ka õpetust teostada. Hiljem hakkas “hetk” (kshana) tähendama ka ‘head sündi’, millele vastandub ‘halb sünd’ (akshana, täpses tõlkes ‘mittehetk’).

Šāntideva teine teos Śikshāsamuccaya, mis tähendab ‘Õpetuse kokkuvõte’, koosneb üldiselt tsitaatidest, aga ka tema enda jutust. Siin räägitakse kaheksast halvast sünnist ehk “mittehetkest” ja öeldakse, et nendest on raske üle saada. Kaheksa halba sündi on: 1) sattumine põrgusse; 2) sattumine loomaseisundisse; 3) sattumine surmajumala maailma; 4) sattumine piiriäärsete inimeste ehk barbarite hulka – ka Indias peeti kultuursest maailmast väljas sündimist ebasoodsaks, kuna ilma kultuurita ei saa mingile teele minna – kõrgreligioonid pole kunagi pidanud eriliseks kõrguseks šamaane jt niisuguseid; 5) sattumine pikaealiste jumalate hulka – jumalad elavad loendamatuid aegkondi, kuid nad ei saa mitte midagi teha peale maailmade loomise; 6) võimete vigasus – indriya on ‘võime’, nagu nägemis-, kuulmis-, mõistmisvõime; 7) väärvaated – budismi järgi on kaks põhilist väärvaadet: elunautimine ja ülim askees, kuid Buddha õpetab keskmist teed; 8) loobumine meelestatuse tekkimisest – see on virgumismeele vältimine. Mõned neist halbadest sündidest on seotud sünniga seal, kus ei ole õpetust, mõned on ka inimese füüsilisest või psüühilisest olekust tingitud (võimete vigasus takistab õpetuse teostamist) ja mõned on rohkem individualistlikumad – näiteks, kui loobute virgumismeelest, siis see näitab, et te ei ole heas olukorras sündinud.

"Õpetuse kokkuvõtte" järgi on raskesti saavutatavad ka: 1) inimeseks sündimine – Buddha ütleb, et inimene on kõige tähtsam, mitte jumalad; 2) oma hea sünni puhastamine – heade võimaluste arendamine on raske; 3) Buddha ilmumine – see on erakordselt haruldane nähtus; 4) vigastamata võimete olemasolu – võimete hulka käib ka mõtlemisvõime, eriti raske on saavutada õigesti mõtlemist; 4) Buddhadharma kuulamine; 5) tõeliste inimeste kokku sattumine – tõelised inimesed on need, kes asjadest õigesti aru saavad; 6) tõelised hüvesõbrad – hüvesõbrad on need, kes aitavad inimest edasi tema teel ja nad ei tarvitse üldse budistid olla. Budism ei pruugi tekkida ainult õpetuse kuulamise läbi, vaid mõnes inimeses võib see tekkida üldise kultuurisituatsiooni põhjal; 7) tõelise juhataja õpetuse leidmine; 8) tõeline eluviis; 9) raske on inimilmas tõelise dharma olemasolulgi seda innukalt järgida.

Läheme edasi “Bodhitšarjāvatāraga”.

5. “Pälvimus” (punya) võiks tõlkida ka sõnaga ‘teene’ või ‘voorus’, aga need ei anna seda varjundit edasi, mida annab ‘pälvimus’. Siin öeldakse, et Buddha mõjul ehk Buddha väel tulevad pälvimused. Inimisiksus on täis lollusi ja inimese enda geeniaalsuse tõttu ei tule temale midagi olulist. Mõned arvavad tänapäeval ka, et kui nad budismi juurde jõudsid, siis nad on midagi erakordset – niimoodi budismi juurde minnes ei tule midagi välja. Egoga ei ole budismis midagi peale hakata. Buddha pani kunagi alguse ideele, mis kultuuris hõljudes satub inimese teadvusse ja ainult selle idee mõjul hakkab inimene mõtlema teinekord ka pälvimuste peale. Need ideed ei satu aga kergelt inimese teadvusse.

6. “Virgumismeel” (bodhicitta) on esimene samm budismi teel. Tõeline virgumismeel on see, kui sul tuleb tahtmine teistele head teha. Virgumist enese pärast püüelda on lollus, sest sellest ei tule mitte midagi välja – see on jälle ego.

7. “Mõtisklenud” – vicintayanti; cintayanti tähendaks otseselt ‘mõtlema’, aga vi- tähendab mõtlemist teatud konkreetsetele nähtustele, mida eesti keele ‘mõtisklema’ annab ilusasti edasi – mõtiskleda võib ühest ja teisest ja kolmandast.

“...õnn kasvab silmanähtavalt ja ujutab üle loendamatud olendihulgad.” –Tõenäoliselt läheb maailmas kõik kõige paremas suunas, hoolimata kõigest halvast. Võib öelda, et vähemasti sõda ei peeta üldises suhtumises enam poliitika vahendiks. Muidugi peab inimkond lõpetama ka tarbimise kasvu ja ilmselt on vajalik ka vegetariaanlus, sest ei tohi olendeid tappa.

8. “Olemasoluvaevad.” – Sõna duhkha olen siin tõlkinud ‘vaevaks’. “Kui te ihkate pääseda sadadest olemasoluvaevadest...” – Siin peetakse ilmselt silmas hinajaana pooldajaid, sest võrreldes mahajaanaga mõtleb hinajaana pooldaja eelkõige enda vabastamise peale, kuid ka hinajaana puhul ei ole see absoluutne suhtumine. “Kui te ihkate vabastada olendeid piinadest...” – Sellega pöördutakse bodhisattva poole. “Kui te ihkate maitsta sadu mõnusid...” – Sellega aga vadžrajaana järgijate poole, saukhya – ‘õnn’, on siin tõlgitud ‘mõnuks’. Vadžrajaana lubab ju vaeva ehk kannatuse asendada sukha ehk saukhya'ga. Ja vadžrajaana on tee, mis kasutab mõnusid ehk õnnesid ja rõõmusid ära vabanemise nimel.

9. Virgumismeel kuulub bodhisattva tee juurde. Theravaada budismis oli oluline šraavakate ehk kuulajate tee, kus andunult vaadati õpetajale otsa, kuigi Buddha ise juba ütles, et ärge võtke minult kuuldut tõe pähe, vaid mõtelge ise järele. Virgumismeel tähendab endas mõtlemisvõime tugevdamist ja seda, et ei tegutseta enda huvides. Selleks et pääseda, püütakse lahendada probleem selles olukorras, kus ollakse, mitte ei püüta sellest olukorrast põgeneda.

10. “...muudab Võitja hindamatuks kalliskiviihuks.” – Ilmselt mõeldakse siin teadvuse muutumist. Teadvuse muutumine paneb aluse täiesti uuele inimese olemisele, mida siin nimetatakse ka ihuks. Siis ei ole enam oluline, mis seal ihu sees pesitseb ja lepitakse ka sellega, mis tekib seedimise läbi. Peaasi, et virgumismeel on olemas.

13. “Patt” on originaalis pāpa, mida võib tõlkida ka sõnadega ‘pahe, kuritegu’. Patt on lihtsalt paha tegu. Budismis rõhutatakse alati kolme liiki tegusid: esiteks, kõne ehk keelega tehtud teod; teiseks, teadlikult ehk meelega tehtud teod; ja kolmandaks ihu ehk kehaga tehtud teod. Patt ei ole ainult tehtud tegu, vaid see on teovili, mis säilib. Teo – karma – kõrval on ka karmaphala – ‘teovili’. Iga tegu annab oma kindla vilja ja neist viljadest saadakse lahti, kui toetutakse virgumismeelele.

14. “Ajastu lõpu tuli.” – Budismi järgi koosneb maailm nii väiksematest ajastutest kui ka suurematest ajastutest ja arvatakse, et maailm lõpeb suure ülemaailmse tulekahjuga. Samasugune arvamus on ka hinduismis ja ka kristluses põletatakse patud puhastustules. See sümbol on oluline ka praegu, sest me ei tea, kas äkki ajastu lõpp pole varsti saabumas.

15. Eelmisi salme iseloomustas poeetika, aga nüüd näeme, et budism on üldiselt väga täpne ja püüab asju defineerida. Virgumismeel jagatakse kahte ossa: esimene on ‘virgumissoov’ ja teine on ‘virguma hakkamine’. Järgmises, 16. salmis seletatakse see ära võrdluspildiga. Ka siin öeldakse, et “targad teadku”, seega pole rumalatel selle tekstiga mitte midagi teha. Rumal tegutseb mehaaniliselt.

18.-19. Kui on juba “virguma hakkamine”, siis ei ole enam võimalik ümber mõelda. Suur bodhisattva on selles kultuuriparadigmas niivõrd sees, et ta peab edasi minema, kuigi ta võib ka lollusi teha. Lolluste kohta öeldaksegi järgnevalt: pälvimuste voolud tulevad “isegi kui magatakse või ollakse hooletu”. Hooletu on näiteks see, kes ajab midagi altaril maha.

20.-21. Kui annate kellelegi peavalutabletti, siis saate tohutul hulgal pävimusi. Teksti tasub uskuda, sest selles ei loobita sõnu niisama. Šāntideva kirjeldas kõike seda väga suure õppimise põhjal.

23. “Eraktark” on rishi. Hinduismis on rishi’d suured targad, kes on inimeksistentsi algusest peale inimesi õpetanud.

27. See salm võib paljudele tunduda ketserlusena. Rituaalid, nagu mantradki, on väga vajalikud, nad on teatud tegevuse hoidjad ja meeldetuletajad. Aga kui teil on hea soov, siis see on tähtsam kui austusohver (pūjā) isegi Buddhale.

31. Näiteks kui dalai-laama käis Eestis, mõtles ta selle peale, et tervel eesti rahval oleks hea. Dalai-laama sai sellest, et ta niimoodi mõtles, muidugi tohutuid pälvimuse voolusid, aga midagi sellest tuli kindlasti ka tervele eesti rahvale.

34-35. Bodhisattvatele on peaaegu võimatu halba teha. Mis halba te teeksite dalai-laamale? Kõige rohkem halba teeksite siis, kui te temaga lolli juttu ajaksite. Kui hiinlased võtsid Tiibeti ära, siis elas ta selle ka üle ja on endine edasi.

36. Solvate näiteks dalai-laamat ja õnn tuleb mühinal. Üheski teises õpetuses ei ole avaldatud niisuguseid radikaalseid mõtteid, kui mahajaana budismis.

Kummardust võib teha mitte üksnes ihuga, vaid ka keele ehk kõnega, nagu ma praegu siin tegin teksti ette lugedes, ja seda võib teha ka meelega.

“Bodhitšarjāvatāra” teine peatükk

II Patukahetsus

Sanskriti keeles on pealkiri pāpa-deśanā, mis sõna-sõnalises tõlkes on ‘patu näitamine’ (deśanā – ‘näitamine’), aga eesti keeles on juba välja kujunenud termin ‘patukahetsus’.

1. Ohverdus toimub meeles, mitte ei ole “tegelik” ohverdus. Budistlik ohver on sümboolne ohver Buddhadele ja Õpetajatele ning altarile pannakse ohvri sümboolikat esindavad märgid: teokarp sümboliseerib muusikat, tilk vett suurt vee hulka jne. Siin tekstis räägitakse ohvrist, mis toimub ainult inimese sisemuses ja mille järgi ohverdatakse kõik, mis ei ole kellegi omand. Seega tunnistab budism eraomandit ega ole absoluutse võrdsuse ja üldise omandi õpetus. Ohver – pūjā – on vana India termin ja kuulub hinduismi-eelse šamanistliku maailma juurde. Hinduistlikud ohvrid on väga verised. Budism oli esimene suur õpetus, mis keelas ära vereohvrid, kuid traditsiooni mõjul ohvritoomine säilis.

3. Ei ole reaalselt vaja minna eralduma meelitavatesse laantesse.

6. “Ma võtan selle mõttes.” – Pole mõtet ohverdada pisikesi ohvrikausikesi. Śāntideva võtab mõttes selle, mis kellegi omand ei ole.

7. Kes tahab kasutada sõna ‘meditatsioon’, siis see on meditatsiooni harjutus ja seda võib iga päev teha. Siin on kirjutatud kuidas mediteerida. Ärge ohverdage aga seda, mis kuulub teistele; öelge ainult Buddhale ja küll Buddha ise teeb vahet.
Mõelge sellele, missugused tohutud hulgad kooke seal on, mis ei ole kellegi omand, mitte üks väike ohvrikook. Ja mitte üks Buddha, mitte üks Õpetaja, vaid kõik Buddhad ja Bodhisattvad tulevad kokku ja võtavad selle omaenda väel. See on palju ülevam kui väikene materiaalne altarikene, mis kuulub ju kuju ja vormi maailma, mitte mõtte maailma.

8. Mahajaana üldine suundumus on see, et ilma Buddhade abita ei ole võimalik mitte midagi saada. Aga kuna see kõik toimub mõttetegevuses, siis ei saa öelda, et reaalselt Buddhad aitavad, vaid aitab inimese mõtte sees olev Buddhade kujund.

26. Selle teksti tõlkimise ajal olin ma ka mõnel määral veel teiste keelte orjuses ja on ka minu süü, et eesti keeles on levinud väljend “varjupaiga otsimine”. “Varjupaik” tuleb unustada, sest täpne tõlge on: ‘Buddhasse ma lähen kaitsesse’. Kuna śarana tähendab eelkõige ‘kaitset, protektsiooni’, aga mitte kohta, siis võib seda vormelit tõlkida nõnda: “Ma lähen Buddha kaitse alla; ma lähen Seadmuse kaitse alla ja Bodhisattvate Kogu kaitse alla”.

28. Tasub tähelepanu pöörata sellele, et sansaara on alguseta (anādi), mitte lõputu. Kui antud indiviid vaibub nirvaanasse, siis see on tema sansaara lõpp. Seega on sansaara subjektiivne mõiste ning sansaara ei ole võrdne maailmaga. Buddha nirvaana oli olemas, aga see ei tähenda meie sansaara lõppu, meie sansaara kestab edasi. Sansaara on olnud alguseta ja alguseta sansaaras on pattu tehtud nii palju, kui on Gangese jões liivateri. Seda siin üles tunnistades ei pea mõtlema konkreetsete pattude peale, vaid üldiselt, et olete totaalselt patused ja panete praegu ka teisi tegema seda pattu.

29. See on konkreetselt iga konkreetse isiku patt, mis toimub. See on ühiskondliku olemise patt, milles me oleme kõik osalised. Me oleme formeerunud selles ühiskonnas, kus me elame ja selle ühiskonna kõik pahed on ka meie sees ja me peame selle kõik üles tunnistama. Me peame üles tunnistama, et toimus juunipööre, see on meie süü, samuti see, et toimusid Esimene ja Teine maailmasõda jne. See on kõik meie süü, mille me nüüd üles tunnistame.

(2. loeng: 6.10.02)

34. Kuna surm võib tulla igal hetkel, siis tuleb ka tegutseda vastavalt. Ka teistes budistlikes tekstides on toonitatud, et surm peab kogu aeg olema meeles ning kui sured, siis pead surema täie teadvuse juures, kuid see on ideaal ja iga kord ei õnnestu surres teadvuse juures olla.

Budism oli Indias haritud inimeste õpetus ja oleks hea, kui ka Läänemaailmas saaks budismist haritud inimeste õpetus. Harimatuid tuleb sellest eemale hoida niipalju kui võimalik, sest see teeb ainult halba. Kummardamisega lollusest jagu ei saa, vaid ainult enda harimisega saab lollusest jagu. India jäi hinduistlikuks maaks, kus budistid moodustasid haritud vähemuse. Budism lõi Indias mungakoguduse ning Eestis ei saa ka budismist asja enne, kui ei teki oma munkade ja nunnade kogudust. Võidakse miljoneid kordi õpetajate ette viskuda, aga niisuguseid päästab ainult see, kui hakatakse mungaks või nunnaks.

Śāntideva oli ühe India väikeriigi kuninga poeg. Kui ta oli noor mees, siis ilmus talle unes bodhisattva Mandžušrī, kes ütles, et mina olen sinu hüvesõber ja sa jäta kuninga amet maha ning mine. Śāntideva ema ilmus ka naisbodhisattva Tāra kujul. Pärast seda saatsid Śāntidevat tema kujutluste ilmas alati Mandžušrī ja ema Tāra kujul, mitte ta reaalne ema. Śāntideva rändas mööda kloostreid ja hakkas mungaks. Ta oli ka Nālanda kloosterülikoolis ja lõi seal oma suuremad teosed: Bodhicaryāvatāra, Śikshāsamuccaya, ja Sūtrasamuccaya. Kahes viimases teoses viidatakse väga palju suutratele, mis teeb nad erakordselt haruldasteks allikateks mahajaana budismi tundmaõppimisel, sest paljude suutrate originaale pole säilinud ning viited nendele on säilinud ainult Śāntideva teostes.

35. Kõigest loobuda tähendab loobuda nii meeldivast kui ka ebameeldivast. Peab käituma ühtemoodi nii meeldimise kui ka mittemeeldimise suhtes ega ei tohi neid vastandada.

36. Absoluutne budistlik arusaam kõige varajasematest perioodidest peale on see, et millel on algus, sellel on ka lõpp. Lõpp on ka Dharmal ehk budistlikul õpetusel ning seda on toonitanud juba Gautama Buddha.

37. Seda salmi tiibetikeelses tõlkes ei ole. Nagu paljudest teistestki tekstidest on ka “Bodhitšarjāvatārast” olemas erinevaid versioone.

Budistliku mentaliteedi kohaselt tuleb kõike endale kujustada ja mitte ainult teadmiseks võtta. Sest realiteedi vastu võidelda ei maksa. Näiteks kui härra X kujustab endale, et kunagi tema proua Y-t enam ei ole, siis ilmselt ka nende perekondlikud suhted paranevad.

40. Mõnede teiste budistlike tekstide põhjal ei ole inimelu lineaarne, vaid tsükliline nähtus. Võimalus surra on iga tsükli kindlas kohas ja kui te olete selle tsükli surmamomendist üle saanud, siis võite oodata jälle järgmise tsükli surmamomendini. Iseenda teadvuse jaoks on muidugi kasulik arvata, et surm võib saabuda igal hetkel.

42. Budismis on oluline tuua inimene välja geneetilise informatsiooni mustast ringist, st oma sugulaste, vanemate ja laste ringist, ning paigutada ta kultuurilise informatsiooni ringi, s.t õpetajate ja õpetuse ringi. See, nagu kõik muugi, mis budismis on olemas, on ära öeldud juba Gautama Buddha esimestes jutlustes ja kõik hilisem on vaadeldav ainult kommentaarina.

44. Kuningapojana kuulus Śāntideva muidugi kšatrijate ehk sõjameeste seisusesse, nagu Buddha isegi. Budism on sõjameeste seas tekkinud religioon, mitte ulguvate eitede seas tekkinud religioon. Seepärast ei tohi ka ihuliikmete lõikuseid karta.

45. Jama (Yama) on hinduistlik surmajumal ja see mütoloogiline kuju on tuntud ka budismis. Ta on olemas sümboolselt ja teda võib isegi kujustada ning näha Jamat enda ees, kuid see ei tähenda, et ta reaalselt olemas on. Ka selles mõttes ei ole ta reaalselt olemas, et inimest ennastki ei ole reaalselt olemas; mõtteid ka ei ole reaalselt olemas, midagi ei ole reaalselt olemas.

48.-54. Ka siin tuleb "varjupaika minek" õigesti tõlkida ‘kaitse alla minekuks’. Nõrgad mehed lähevad varjupaika naise juurde ja nõrgad naised mehe juurde. Tugevad mehed ja tugevad naised lähevad Buddha, Dharma ja Sangha kaitse alla.

55. Number 404 ei oma siin tähtsust. Sellega mõeldakse lihtsalt suurt hulka haigusi.

56. Džambudvīpa on India üldises, kultuurilises mõttes. Ühtset India riiki ei olnud tol ajal ja ka praegune India Vabariik ei hõlma kõike seda, mida kunagi hõlmas kultuuriline India. Sansaara haigus hävitabki kõik Džambudvīpa elanikud, hävitas enne ja hävitab tänaseni.

64. Pattu saab koguda kahte moodi: loomu- ehk loodusevastast ja õpetusevastast. Budism tunnistab ise, et see õpetus ei ole inimesele loomulik või looduslik ja ei kuulu mitte inimese geneetilise informatsiooni juurde vaid inimese kultuurilise informatsiooni juurde. Ei ole võimalik vabaneda ainult sel teel, et saadakse loomulikuks. Tõeliselt loomulikuks saamine tähendaks, et inimene peaks minema elama loomade hulka, aga siis ta ei oleks enam inimene vaid loom. Kuid hea pole loomuvastaselt kultuurne olemine, vaid loomulikult kultuurne olemine.

65. “Peopesad kokku surutud” – see on üks käeasendi (mūdra) liike. Seda ei ole vaja füüsiliselt teha, sest oluline on seda teha meele sees, täie teadvusega, ja vaid sellest on inimese muutumisele, tema meele parandamisele, oluliselt kasu.

“Bodhitšarjāvatāra” kolmas peatükk:

III Virgumismeele vastuvõtmine

“Virgumismeele vastuvõtmise peatükk” algab teiste hea käekäigu üle rõõmustamisest, mille eesmärgiks on ikka oma hirmsast minast lahti saamine. Ise ollakse ju enda vaenlane. Minast lahti saamiseks tuleb rõõmustada teiste hea üle.

1. Rõõmustada tuleb sellegi üle, kui teised saavad kätte oma pisikese rõõmukese. Sügavam mõte on siin selles, et tuleb tunda rõõmu, et olendid on juba asunud bodhisattvateele. Aga ülima mõistmise seisukohalt ei saa olendid mitte kunagi õnnelikuks, õnnelikuks saab ainult Buddha ja isegi bodhisattva ei saa päris õnnelikuks.

4. Ainult enda sõgedus, nõmedus ja rumalus on see, kust kannatused tulevad. See on tahtmine hetkelist õnne saada, mõtlemata järele, mis on selle tulevased viljad.

“Süüdake Seadmuselamp” tähendab muidugi: andke oma õpetust neile. Õpetusele paneb alguse ainult Buddha ja see juhtub haruharva. Budistliku arusaama kohaselt on pikki ajastuid, ka teadvuslike olendite ajastuid, kus Buddhat üldse ei ilmugi ja seega õpetust ka ei ilmu. Sellepärast, mõeldes ka teiste maailmade peale, tuleb paluda, et Buddha ilmuks ka teistesse maailmadesse. Võib-olla küll teisi teadvuslikke maailmu ei ole, aga see ei tähenda, et ei võiks soovida, et ka seal maailmades Buddhad oleksid.

7.–9. Huvitav on see, et igas punktis on nimetatud ka asja, mis ta tegelikult olla ei saa, näiteks ravim ta tegelikult olla ei saa. See näitab, et need teisedki on eelkõige kujustatavad ehk ettekujutletavad asjad. Arst võid olla, aga oluline on ikka see, mida sa sees tunned ja mõtled. Oluline on olla arst mitte ühele haigele, vaid kõigile maailma haigetele.

10. Need on reaalsed asjad, mida võib reaalselt ihu, keele ja meele toimimisega rakendada.

12. Śāntideva mõte on ikka selles, et kaastunne olendite vastu peab olema ülisuur ning et vägivallale ei tohi vägivallaga vastata. Budism on üks allikaid, kust need ideed alguse on saanud.

13. On olnud mõningane mõju sarnastel tekstidel. Indias oli üks liikumine, mis tegi lõbunaisi budistideks ja pani neid prostitutsiooni teel mehi budistideks ümber muutma.

14 “Ärgu minu pärast iialgi kellelegi halba tulgu!” – see on eelmiste ütlemiste tuum.

17. “Teine kallas” on piltlik võrdlus, mis vastab ka nirvaanale. Jõest üle minemiseks on laev, sild või parv. Üle minnakse muidugi kindla õpetusega, aga kui on üle mindud, siis on loll see, kes seda parve või õpetust endaga edasi kaasas kannab. Aga bodhisattva tahab teisi olendeid aidata ja järelikult peab tal see kaasas olema, et siis tagasi minna ning sama parvega uued peale võtta ja üle viia.

20. “Ürgollused” (bhūta) on india kosmoloogilisest mudelist pärit termin, mida tihti tavatsetakse tõlkida ‘elemendiks’, kuid mis pole muidugi õige tõlkevaste.

21. Nirvaanasse ei minda, vaid vaibutakse, kustutakse. Originaalis on ainult verbi pöördeline vorm ja eesti keeles võiks siis tõlkida: ‘kuni kõik on nirvaniseerunud’.

22.-23. Budismis on olnud mitmesuguseid eri meetodeid. Üks meetod on samm-sammu meetod ja teine on hetkeline, momentaanne meetod. India budismis on määravaks olnud samm-sammult õppimine: bhāvanākrama – ‘kujustamise sammud’ või ‘tekkimise sammud’. Esimesi teoseid, mis õpetab astmelist teed, ongi “Bodhitšarjāvatāra”.

25.-26. Inimene unustab oma geneetilise informatsiooni ära ja astub kultuurilisse informatsiooni, astub budistlikku kultuuri. Kuid see ei tähenda, et ta hakkab ignoreerima oma füüsilist ema ja isa, vaid ta peab neid ka õpetajateks, aga see on allutatud budistliku kultuuri perekonnale. Budistliku perekonna aluseks on Buddha Gautama ja mitte keegi teine.

27. Buddha mingil moel leidis virgumismeele ja seega kellegi ego ei ole selle asjaga absoluutselt tegev.

28. Surmale lõpu tegemine pole igavene elu, vaid see tähendab, et uuesti enam ei sünnita ja siis ei ole ka seda surma, mis pärast järgmist sündi oleks. Praeguses elus te vaieldamatult surete, aga see surm ei tohiks teile enam üldse oluline olla.

30. Kolm tähtsamat meeleplekki on nõmedus, himu ja viha, millel on sümboolsed tšakrad. Budismi järgi ei eksisteeri tšakrad tõeliselt. See on sümboolne isiksuse vaatlemine ja kui neid tšakraid kujustada, siis võib see isiksust mõjutada.

33. Ei saa öelda, et mütoloogia on kasutu. Näiteks jumalad on need inimeste hulgast, kes on enda arvates kõik saavutanud, kellel on kõik mõnud, rikkused jne. Mütoloogilised jumalad ongi sarnased, ainult nad ei vabane sellest. Asurad ehk pooljumalad on need, kes tunnevad kadedust jumalate vastu, kuna neil on kõike natuke vähem kui jumalatel. Kui inimestel on kadeduse kihk sees, siis nad ongi asurad: asurate meelest kõik oleks nagu korras, aga kui kellelgi läheb paremini, siis tuleb see keegi hävitada.

Śiksāsamuccaya (‘Õpetuse kokkuvõte’) on Šāntideva teos, kus räägitakse ka usust. Budism peaks küll olema usukauge ja paljus ongi, aga budism ei eita usku ja usu mõiste on budismis olemas.

Öeldakse, et kannatusele lõppu teha soovija ja õnne lõppu minna soovija tehku endas tugevaks usu juur. Mahajaana kohaselt on bodhisattva tõotus õpetuse austamine ning õpetusest olulisi kohti teades, ei langeta sellest enam ära.

Usk on vajalik selleks, et saada õpetust enda sisse enne seda, kui terve õpetus on läbi loetud. Nii kaua, kui inimene kõike veel ei tea, on vaja uskuda. Usk on vajalik selles mõttes, et kui keegi räägib Buddhast, siis on vaja uskuda, et seal taga ikka midagi on. Aga pimedat usku ei tohi olla.

(3. loeng: 26.10.02)

Kokkuvõtvalt eelnevast.

“Bodhitšarjāvatāra” ütleb, et kõige olulisem on bodhicitta ehk virgumismeele tekkimine. Virgumismeele aluseks on kaastunne olendite vastu ja mitte iseenese pääsemist otsiv tahtmine. Kõiki pingutusi tehakse teiste pärast.

Esimese, virgumismeele ülistamise peatüki mõte ongi see, et peab olema kaastunne olendite vastu.

Teine peatükk räägib patukahetsusest, sest inimene ei ole teatavasti rumalatest tegudest puhas. Kes on lõpetanud nende tegude tegemise, peaks ka kahetsema pattu. Kahetseda tuleb ka kõike seda halba, mis on tehtud nii enda kui ka teiste poolt, sest ka selles ollakse osaline. Kõik see halb, mis maailmas toimub, on ka meie süü.

Kolmas peatükk räägib kõigepealt rõõmust teiste saavutuste üle. Kui vigadest rüvetatud inimene ei tunne rõõmu, et on olnud buddhasid, bodhisattvaid, neid, kes on kaugemale jõudnud, siis on tal võimatu kaugemale jõuda ning ta paneb endal tee kinni. Siin on võimalus iseenese egost vabanemisele.

“Bodhitšarjāvatāra” neljas peatükk

IV Virgumismeelest hoolimine

2. “Tõotus” tähendab siin ‘lubadus’.

3. “...ka ma ise oma jõu kohaselt.” – Šāntideva ja üldse India budistid olid ülimalt tagasihoidlikud ning mitte keegi neist ei kasutaks küll tiitlit “Minu pühadus”. Ka Buddha Šākjamuni ei olnud “Tema pühadus”, vaid tal olid teised epiteedid.

4. Budistlik ümbersünniteooria on piltlik nähtus ja ei ole tõestatav. Sünnid jagatakse kuude sfääri: kolm neist on head sünnid ja kolm halvad. Head sünnid on: jumalaks sündimine, aga iseenesest on see mõttetu – üha luua maailmu; veel mõttetum on sündimine asurana, sest siis peab kadedusest aiva jumalatega võitlema. Kui jumal on enesega rahulolev ülirikas, siis asura on karjeristi tüüp, kes püüab trügida jumala asemele – kõiki neid asju võib ka tavalises elus jälgida. Kõige parem on sündida inimesena, sest siit on võimalik välja minna ja purustada sansaara ahel. Tõeline inimene olla tähendab seda, et eesmärgiks on teiste peale mõtlemine.

5. Siin jõutakse esimese halva sünni juurde, kelleks on preeta ehk rahuldamata vaim; ülekantud mõttes on see ka rahuldamata inimene. Ta ei tahagi midagi, aga hädaldab kogu aeg ja kurvastab, et mitte midagi ei ole ja midagi ei saa ka tulema. Preeta võib ju kaastunnet äratada, aga kuna ta ise ei taha oma seisundist vabaneda, siis ei ole kaastundest ka kasu. Näiteks, kui teil virgumismeeles tuli tahtmine kerjusele midagi anda, aga te ei andnud, siis te sel hetkel olete juba preeta. Siis peate patukahetsust lugema ja uuesti alustama.

Ka loomana sündimine on halb sünd. Looma iseloomustavad hirmud ja tal on kohutavalt raske elu: ta tunneb üha hirmu selle ees, et keegi napsab ta kinni, ja selle ees, et toidupoolis võib otsa lõppeda.

6. Inimmeel on konkreetse kultuuritausta poolt väga rikutud ning tal tuleb igasuguseid lolle mõtteid pähe, millega petetakse kogu maailma.

7. Ilmselt on olemas virgunuid, kes ei tea midagi bodhicitta’st ja ei tea ka midagi budismist. Pühakuid on ka teistes religioonides. Võib juhtuda, et ilma virgumismeeleta ning õppimise ja harjutamiseta saab ka vabaneda, aga see pole kellegi asi öelda, et just temaga see juhtub; seda teab ainult Buddha. Aga 99,999 protsendil seda ilma virgumismeeleta ei juhtu.

9. Kuna me ei tea, kes on bodhisattva ja kes ei ole, siis tähendab see, et mitte ühelegi inimesele ei tohi takistusi teha. Bodhisattva on see, kellel on tekkinud virgumismeel kõigi olendite vabastamise pärast. Mitte ühelegi inimesele ei tohi teha mitte mingisuguseid takistusi, mis muidugi ei tähenda, et inimeste lollustele peab järele andma. Aga see, mis võib tunduda kellelegi halva tegemine, võib tegelikult olla hoopis hea tegemine. Küsimus on väga keeruline, aga lihtsaid retsepte “Bodhitšarjāvatāra” ei anna ja lihtsaid retsepte ei ole vaja ka välja mõtlema hakata. Kõige parem on mõelda nii, et ma mitte kellelegi mitte mingeid takistusi ei tee. Aga kui pätt tänaval kedagi peksab, kas siis tasub vahele minna? Mahatma Gandhi ütles, et kui midagi sellist sünnib, siis tasub vahele minna.

10. Kas saate kätt südamele pannes öelda, et te pole hukutanud mitte ühegi olendi õnne? Autoga sõites on palju putukaid purunenud teie auto vastu ja kõigi nende õnn on hukutatud. Tuleb jälle patukahetsust lugeda.

11. Inimene võngub kahe pooluse vahel, korra tõuseb, korra langeb, korra pingutab, jälle langeb, ja võngub kuni jõuab tasemele. Tase on siin esimene bodhisattva tase: rõõm, seisund, kus ollakse kogu aeg rõõmus.

12. Mitte suure pingutusega, vaid aupaklikult peab täide viima. Ja peab olema aupaklik ka iseenda tee vastu.

On üks väga ilus harjutus, mida kunagi mulle üks väga tark burjaadi laama teha soovitas. Tuleb kujutada iseennast ette näiteks viieaastasena. Kuidas sa viieaastaselt olid ja mida sa mõtlesid ning kas sa praegu käitud nii, nagu sa viieaastaselt mõtlesid või ei. Pane iseennast viieaastasena praegust iseennast kontrollima. Ja kui sa tunned, et sa praegu viid seda ellu, mis sa siis mõtlesid või teed veel paremini, siis on kõik korras. Aga kui ei tee, siis ei ole sul üldse aupaklikkust.

13. Sõnade “lõpmatu” ja “loendamatu” oluline erinevus on see, et lõpmatut on võimatu ette kujutada, aga loendamatut on võimalik ette kujutada. Lõpmatust saab ainult sümbolina ette kujutada.

“See on mu enda süü...” Absoluutselt mu enda süü on see, et ma ei saanud Śākjamuni ravialuseks. Pärast Śākjamunit ei ole meie maailmas buddhasid olnud, ainult enne teda oli teisi buddhasid. Kuid on olemas tekstid, mis annavad tema õpetust edasi.

15. Usk pole pime usk, vaid eesmärgipärane meele kallutamine veel suuremate teadmiste poole. Usk on vajalik selleks, et tekitada endas meelestatus: äkki selle õpetuse uurimine viib mind kuhugi välja. Usu aluseks on see, et on olnud buddhasid ja bodhisattvaid, kelle üle tuleb rõõmustada, ja see annab verstapostid eesmärgipärasele liikumisele.

17. “Patt” – pāpa, tähendab ka ‘pahelisust’. Head teha, pälvimusi koguda, saab ainult inimesena. Ka jumalad elavad vaid nende pälvimuste põhjal, mis inimesena kogutud. Väljapääs on ainult sansaara lõppemises. Sansaara on alguseta, aga sansaaral on lõpp. Kuid sansaara lõpp on individuaalne ning absoluutset sansaara lõppu ei ole olemas. Buddhaks saamisega on selle konkreetse isiku sansaara lõppenud, aga teiste olendite sansaara kestab edasi. Sansaara on psühholoogiline, mitte ontoloogiline mõiste. Ontoloogiline mõiste on maailm, mis tekib ja kaob.

19. Siin ei kasutata sõnu ‘lõpmatu’ ja ‘loendamatu’, vaid tuuakse ülisuur arv: kümned miljonid. “Aegkond” – kalpa – on väga suur ajavahemik; vanad indialased arutlesid selle suuruse üle: üks kalpa on kas miljoneid või miljardeid aastaid. Budistlikus mõtlemises ei räägita lihtsatest arvudest, vaid kümnetest miljonitest aastatest, mis tuleb korrutada miljardiga.

On võimalus, et piiritletud ajamõõtme pärast saabub aeg, kus uuesti tuleb meelde sõna “hea sünd”.

Me oleme olnud Vana-Kreeka arvumaailma nigeluse kütkes, nagu ka vanad hiinlased olid oma arvusüsteemi nigeluse kütkes, kus kõige suurem arv oli kümme tuhat – müriaad. Kuid vanad indialased kujutasid arvude osas väga palju kaugemale ette. Tänapäeval me muidugi suudame rohkem ette kujutada.

20. “Bhagavat” on väga tihti kasutatav Buddha epiteet. Bhagavat oli ka Krišna epiteediks. Täpses tõlkes tähendab see ‘osaline’; bhagavat on osaline maailma protsessis või inimprotsessis või inimesi aidates.

21. Avītši on kõige jubedam põrgu. Budistlikus mütoloogias on kuumad põrgud ja külmad põrgud, on põrgud, kus olendeid purustatakse mägede vahel, kus neid külmutatakse ja kuumutatakse, kus pidevalt surrakse ja uuesti ellu äratatakse ja uuesti piinarikkalt surrakse jne loendamatute aegkondade vältel. Oluline pole siin mütoloogiline reaalsus, vaid see, et iga inimese elus on psühholoogiliselt need piinad olemas. Avītšit kujutatakse ka ette, et ta asub maa sügavuses, ja tõesti seal ongi kohutav palavus ja võib arvata, et seal ülikuumuse piiril on olemas bakteritaolised olendid, kes seal surevad ja uued sünnivad. Võib niimoodi mõtelda ja võib ka igat muud moodi selle asja üle mõtelda.

23. Siin tõlkisin kshana “võimaluseks”, aga võib tõlkida ka ‘hetkeks’: ‘missuguse hetke ma leidnud olen’.

“Juhmus” (moha), ka ‘sõgedus, rumalus, tobedus’. Eesti keel on ka väga rikas sõnade poolest, mis tähistavad inimese intellektuaalset ebatäiuslikkust, neid sõnu on palju ka sanskriti keeles ja ilmselt igas keeles. Sanskriti keeles on ka see terminoloogia, mis tähistab inimteadvuse kõrgemaid seisundeid, väga hästi välja arendatud, ja tarka inimest võib samuti nimetada väga mitmete sõnadega.

25. Kahetsustuli põleb oma sisemuses: miks ma ometi ei teinud midagi, miks ma ei aidanud olendeid, miks ma ei mõtelnud olendite peale, miks ma viin olendid ainult halba olukorda.

26. Saan aru küll, aga ometi tassitakse tagasi. Siin on viide sellele, et arusaamine võib ka olla mitmel tasemel.

27. Kahjuks on Eestis veel levinud arvamus, et mantra on mingi ainulaadne vahend, et kui mantrat pobised, siis oled kohe lõpmatutes nirvaanades jne. Tühjagi ei ole. Kui ei ole mõistmist, siis mantra ei vii mitte kusagile.

Hinduistidel on väga täpsed mantrate hääldamise juhised, aga budistid ütlevad, et tähtsad pole mitte niivõrd mantra häälikud, vaid tähtis on mantra kui niisuguse ütlemine, ja kui sa ise enda arust ütled seda õigesti, siis sellest piisab. Tiibetlased hääldavad mantraid omamoodi, kuna nende hääldusreeglid näevad just nii ette, hiinlased hääldavad teistmoodi, jaapanlased kolmandat moodi, inglased hääldavad ka erinevalt ja eestlanegi hääldagu siis omamoodi, sest hääldusel iseenesest ei ole ju mõtet. Kui hääldusel oleks mõte, siis peaksime tagasi minema absoluutselt õige sanskriti häälduse juurde.

Mantrate lausumise kogemus on näidanud, et igasuguse hääldusega see mantra mõjub. Mantratest sõgestatu on see, kes ütleb, et just ühe häälduse järgi peab ütlema. Ja sõgestatu on ka see, kes ütleb, et midagi muud ei ole, kui ainult mantrad. Kui palju oleks maailmas praegu buddhasid, kui mantrate lugemine oleks absoluutselt aidanud. Aga nagu ütleb Šāntideva: buddhasid ei ole palju.

28. Šāntideva hakkab nüüd käsitlema meeleplekke. Sõna kleśa tähendabki ‘plekki, määritust’. Tihti kasutatakse lihtsõna kleśa, aga see kuulub ka liitsõnasse cittakleśa, mis eesti keeles on ‘meeleplekk’, kus citta tähendab ‘meelt, mõtet’.

Siin nimetatakse kaht meeleplekki: esiteks himu, mille sünonüümiks on kirg ehk soov, ja teiseks viha. Aga kõige hullem meeleplekk on nõmedus ehk sõgedus, tobedus, teadmatus. Need on kolm kõige olulisemat meeleplekki, millest on kõige raskem vabaneda. Aga need meeleplekid on sisuliselt ainult plekid. Nagu päikese plekid rikuvad ilusat päikest, nii rikuvad meeleplekid inimeste tundeid ja arusaamist.

29. Budismis on öeldud, et tuleb olla kannatlik, aga iga asja suhtes ei saa kannatlik olla. Kannatlikkus meeleplekkide suhtes on kohatu.

Meeleplekke ehk halbu emotsioone pole loendamatu arv. Inimene on liiga primitiivne nähtus, et tema puhul rääkida miljonitest meeleplekkidest, neid on vaid 84 tuhat. Peale eelneva kolme (nõmedus, himu, viha) on veel kaks suurt meeleplekki: ülbus ehk uhkus ja kadedus. Need viis on kõige olulisemad meeleplekid ja neid tuleb püüda hävitada nii, et tuleb alustada kadedusest, millest on kõige kergem jagu saada; edasi võetakse käsile ülbus, siis viha, siis kirg, soovid, tahtmised ja siis kaob lõpuks ära sõgedus ehk teadmatus. Ei maksa lootagi, et kõigepealt saab jagu nõmedusest ehk teadmatusest.

Sõnal “kujustama”, nagu ka sanskriti sõnal bhāvana, on kaks tähendust: esiteks ‘ette kujutamine ehk kujutlemine’ ja teiseks selle enda sees läbi elamine. Kirge, himu kujutletakse näiteks kukena. Võite kujutleda, et sellel kukel ei ole jalgu all ega tiibu, aga ta on inimese orjastanud. Siis tuleb see kukekene enda seest välja visata. Hetkeliselt aitab. Proovige järgi, kui teil tuleb himu näiteks koogi järele, siis visake see kukeke välja siit seest – himu meelepleki generaator asub kõri juures – ja selle peale peaks himu ära kaduma. Mina olen proovinud, kaob küll ära.

31. Ei ole vaja arvata, et järgmises elus heidavad meeleplekid sind Avītši tulle. Ka praeguses elus heidavad, sest ei ole mõnus olla meeleplekkide mõju all – aga tavaliselt ei saada sellest aru, sest kui on kirg, vihkamine ja kadedus, upsakus ja ülbus, siis ei tulda selle peale, et sul peab olema veel midagi peale tobeduse ning tobedust peetakse siis ülitarkuseks.

32. “Alguse ja otsata...” – Sansaara on alguseta, aga siin on toodud sisse ka termin ‘otsata’ ehk ‘lõputa’. See ei tähenda, et meeleplekid oleksid lõputa, aga inimene peab aru saama, et meeleplekid ei kao ise ära.

33. Meeleplekkide üks häda on ka see, et nad tekitavad arvamuse, et mitte meeleplekid ei toimi inimese sees, vaid et nad toimivad välise põhjusena. Kui on kellegi vastu kadedus, siis on põhjuseks meeleplekk kadedus inimese sees, mitte see inimene, kelle vastu kadedust tuntakse. Samuti on näiteks uhkuse põhjuseks inimese enda meeleplekk, mille generaator asub nabast veidi allpool, kuid mis genereerub välispõhjusena. Seega, kui keegi on uhke enda valimistel saadud kümne tuhande hääle üle, siis põhjuseks pole need kümme tuhat häält, vaid temas olev meeleplekk, ja kui seda meeleplekki enam ei ole, siis ei tähenda mitte midagi, kui palju ta hääli sai.

34. Ka tavalist lolli elu ei saa inimene nautida, kui ta on meeleplekkide võimu all. Ei saa nautida head mineraalvett või head veini, sest ta peab mõtlema, et keegi teine naudib paremat veini, kui tema, ja selle asemel, et ise lihtsat odavat veinikest nautida, peab ta mõtlema, et tuleks teisel sinna klaasi veini asemel hoopis mürk.

36. Uhkus on see meeleplekk, mis aitab teisi meeleplekke hävitada. Šāntideva oli sõjamehe seisusest ja need võrdluspildid on ka pärit sõjamehe seisusest: hävitada, alla suruda, läbi lõigata.

37. Sanskriti keele sõna prakriti jaoks on eesti keeles kaks vastet: ‘loomus’ ja ‘loodus’. Seega võiks siin tõlkida ka ‘looduspäraselt’.

39. Tolleaegses Indias pidi sõjamees oma haava näitama, et suure au osaliseks saada.

40. Tšandaalad on üks kast ja kast on seisuse osa. India ühiskond jaguneb nelja suure seisuse vahel ja iga seisus jaguneb kastideks. Kõige kõrgemal on braahmanid – intelligents, preestrid. Neist allpool on kšatrijad – sõjamehed ja valitsejad. Siis vaišjad – kaupmehed, ja šuudrad – lihttöötegijad. Peale nende on veel seisustevälised, keda ei tohi puudutada, nendega võib ainult eemalt rääkida ja nad teevad kõige madalamaid töid. Madalate tööde tegijate hulgas on sibid, tänavapühkijad ning muud ropu töö tegijad, samuti on üheks madalamaks tööks lihuniku töö. Nende inimeste protsent, kes Indias liha ei söö, ja seda isegi braahmanite hulgas, ei ole suur. Kuid loomi tapavad väljaspool seisusi olevad inimesed.

“Miks ei suuda seda mina...” – On ilus, kuidas Šāntideva paneb ennast tihti madalamale ka kõige madalamatest.

42. “...ei pöördu iialgi tagasi” – St, saab naasmatuks bodhisattvaks, kes lõpetab võnkumise ülemise sihi ja allalangemisjõu vahel.

43. Uhkus on talle oluline meeleplekk ja selle vastu ta esialgu ei astu, sest just see paneb ta teiste meeleplekkide vastu astuma.

47. Igal võimel on oma valdkond, kus see tegutseb. Nägemise vald on kujud ja värvid, maitsmismeele vald on maitsed jne. Aga ei saa öelda, et meeleplekk on hapus või kibedas maitses või peldiku lõhnas. Järelikult ei ole nad neis valdades, nad on vaid meelepete (māyā).

“Bodhitšarjāvatāra” viies peatükk

V Tähelepanu järele valvamine

1. Juhised ehk pühakiri võib olla, aga kõigepealt tuleb alustada enesest ja oma meelt taltsutada.

3. Meenutusvõime (smriti) on selleks, et inimene suudaks õigel ajal meenutada seda, mis tal on sees kogemusest ja pühadest tekstidest.

4. Haldjas – dākinī – on india mütoloogias taevas käiv haldjas või jumalanna, kes on väga taltsutamata ja allumatu loomusega. Hiljem budistlikus vadžrajaanas on dākinī hakanud tähendama ka samasuguse iseloomuga plikat, kes toetab oma taltsutamata loomusega mägedesse eraldunud budistlikke joogisid.

Kurivaimud – rākshasa on kurjad vaimud, kes ähvardavad inimesi ja tulevad kallale pimeduses ning eriti kalmistutel, mis on Indias väga jubedad kohad. India vadžrajaanas mahāsiddhad (‘suured saavutunud’) lasid õpilastel ka nädalate kaupa viibida kalmistutel. Eestis tasuks õppida kuskil laibakambris, aga seal ei tohi ära harjuda – laibalõikaja ei õpi seal midagi.

6. Tõelusekuulutaja (tattvavādin) on Buddha.

7. Põrgu naised on väga ohtlikud. Kuna Śāntideva oli mees, siis tema nimetab muidugi naisi, kuigi põrgus on muidugi ka ohtlikud mehed.

8. Teie oma meel on tagunud kõik põrguriistad ja ka naised on ilmunud teie oma himudest. Naine – ja mees samuti – teeb seda jõledust, et kallistab ja armastab teid ja kisub teie tähelepanu kõrvale tõeliselt asjalt ning laseb teie meeleplekk himul välja elada enda peal.

9. Ületav toiming (pāramitā). – On olemas kuus põhilist toimingut, millega saab ületada vooluse ja minna teisele kaldale. Esimene on ületav annetamine (dānapāramitā) ehk ületav heldus, dāna otsene tähendus on ‘andmine’ – kui sa kogu aeg annad ja jagad raha, asju, esemeid. Kuna see aga vaesust ei kaota, siis järelikult asjade annetamine ei tähenda mitte midagi.

10. Ületav annetamine on ainult enda sees olev siiras soov annetada kõik, aga mitte see, kui sa kerjusele raha viskad.

11. Teine ületav toiming on ületav kõlblus (śīlapāramitā), mida võiks tõlkida ka ‘ületavaks vooruseks’, sest see on seotud eetikaga. Ka ületav kõlblus on vaid meelesisene protseduur.

(4. loeng: 27.10.02)

Bhāvanākrama on teine tekst, kus on juttu bodhisattva teest. Selle autor on Kamalašīla. Kamalašīla oli indialane, kes kutsuti 8. sajandi lõpul Tiibetisse dispuudile hiina budistidega, keda ta Tiibeti kuninga ees vaidluses võitis. Ta pooldas bodhisattva teed ja astmelist teed: krama tähendabki astmelisust ja Bhāvanākrama tähendab nõnda ‘bhāvanā astmeid’. Hiina budistide esindaja oli hetkelise virgumise esindaja – seega tõenäoliselt chan-budismi pooldaja ning ta väitis, et mingeid astmeid ei ole vaja, virgumine tuleb iseenesest.

Eestis on praegu samuti kahe voolu esindajaid: ühed arvavad, et neile tuleb kõik spontaanselt ja teised püüavad ka vaeva näha. Ma arvan, et see jääb nõnda nii kaua, kuni inimkond veel püsib. Aga inimkond ei püsi ilmselt kaua ja ei peagi püsima, sest tähtis on see, et püsib teadvus, mitte bioloogiline inimene. Inimese ülesanne oli teadvus maailma luua ja inimese ülesanne on ka leida teadvusele teine kandja. – [Just sel hetkel avaneb auditooriumis hooga aken. L. Mälli kommentaar: näete, ka see on märguandeks, et see asi tuleb.]

Dispuut toimus Samje kloostris, mis on vanim Tiibeti klooster. Tiibetis võistlesid omavahel India päritolu budism ja Hiina päritolu chan-budism, mis on ka tegelikult India päritolu, aga väga suurte hiina mõjutustega. See vaidlus toimus ajavahemikus 792–794. Dispuudi võitis Kamalašīla ja pärast võitu kirjutas ta kolm Bhāvanākrama (‘kujustamise samm’) nimelist teksti, millest I ja III on säilinud ka sanskriti keeles, kuid II vaid tiibeti keelses tõlkes. Varsti pärast dispuuti Kamalaśīla vastased tapsid ta.

Chan-budismi suund suruti ametlikut Tiibetist välja ja tänu sellele Tiibet võttis üha enam üle india budismi elemente ning Tiibeti kultuur sarnaneb palju rohkem india kultuuri kui hiina kultuuriga. Tiibeti kuningavõim hakkas toetama sellist budismi, mille järgi buddha seisundisse jõutakse aste-astmelt, mitte hetkeliselt.

Bhāvanākrama’s on 23 paragrahvi. Peatume siin lühidalt esimestel.

1. Kamalaśīla alustab sellest, et budismi aluseks saab olla ainult kaastunne, nagu ütleb ka Śāntideva. Esimene kujustamise aste on kaastunde kujustamine: selleks tuleb mõtelda kannatuste peale ja aru saada, et kogu maailm kannatab. Enamik Kamalaśīla juttu koosneb suutrate tsiteerimisest.

2. Kujustamisel on kaks etappi: üks on ettekujutamine ja teine on enda sisse tõmbamine. Kujustad kõigepealt, et keegi Buddha on kaastundlik olnud, aga pärast tõmbad selle enda sisse. Kaastunnet on vaja tunda kõigi olendite suhtes ja ka vaenlaste suhtes. Tuleb hakata kujustama kõikide olendite samasust (sattvasamatā).

4. Tänu kaastundele tekib virgumismeel (bodhicitta). Olendite kannatusi saab kõrvaldada ainult sel teel, kui püüeldakse ülima täieliku virgumise poole ja seda tehakse budistlikes tekstides loetletud astmete kaudu. Virgumismeelest tekib täielik virgumine, nagu seemnest puu.

5. Oluline termin on siin pratipatti – ‘teostamine’ (mida inglise keele mõjul on tõlgitud ka ‘praktikaks’), millel on kaks olulist momenti, mida mõlemat tuleb endas arendada: prajñā – ‘mõistmine’ ja upāya – ‘vahend’, milleks on eelkõige kaastunne.

6. Täpsustatakse upāya mõistet – siia alla käivad ka pāramitā’d (‘ületavad toimingud’), ühe traditsiooni järgi on neid kuus, teise järgi kümme. Vaid mõistva inimese annetamine aitab edasi, tavalise inimese annetamine ei aita – see käib ka kõlbluse jm kohta. Mõistmiseks on vaja tunda mahajaana suutraid.

7. Siin öeldakse, et mõistmisest üksi jääb väheseks, kui ei ole vahendeid, eelkõige kaastunnet.

8. Üksinda esindavad prajñā ja upāya äärmusi: prajñā üksinda on eituse äärmus ja upāya üksinda on jaatuse äärmus. Mõistmine jõuab ju tihti eitamise kaudu tõeni, aga kaastunne võib olla absurdne, mis äärmuseni jaatab. Mõistmine võtab kaastundelt ära äärmuslikkuse.

9. Mõistmise kujunemisel on kolm aspekti: kuulmisest tekkinud (śrutamayī), mõtlemisest tekkinud (cintāmayī) ja kujustamisest tekkinud (bhāvanāmayī). Kuulmine vihjab budistlikele kanoonilistele tekstidele, mida algselt Buddha käest kuuldi ja mis hiljem kirja pandi ja mis praegu on tekkinud lugemisest. Teine on asjade läbimõtlemine endas. Kolmandaks selle kujustamine – mõistmise enda sees elavaks tegemine.

Läheme nüüd jälle “Bodhitšarjāvatāra” juurde.

Kõik olulised asjad on omaenda teadvuses ehk meeles. Ei ole mõtet hakata peale maailma muutmisega, vaid iseenda muutmisega – see on kõikide humanistlike baastekstide mõte.

15. Loidus on ka asi, mis budistidele ei istu, aga erksus on olnud au sees.

16. Meeles peab olema kindel suunitlus. Pole öeldud, et mantraid ei ole vaja, aga lollile ei ole mantraid vaja. Lolli käes teeb mantra väga palju halba: tekib ülbus – ta toonitab kogu aeg, et ta loeb mantraid – aga see on väga subjektiivne asi, kas loed mantraid või mitte, või kas oled askeet või mitte.

17. Omaenda teadvuse ehk meelega peab kõigepealt hakkama saama. Võib käia palju mööda budistlikke kogudusi ja palveveskeid liigutada, aga kui sa enda meelt korda ei tee, siis ei ole sellest mitte midagi kasu. Seda on inimestele väga raske selgeks teha. Kuidas leida “õnne ja kannatustest vabanemist”? Vastus on, et tuleb olla kaastundlik teiste vastu.

21. Šāntideva oli mees ja sellepärast ta ütleb, et “naiste seas”, aga naised peaksid siin mehi silmas pidama. Selles mõttes on naised ja mehed budismis võrdsed, kuigi alati toonitatakse, et meestel on kergem jõuda virgumiseni kui naistel.

23. Meenutusvõime on see, kui peetakse meeles olulisi asju, mis elus enne on juhtunud ja osatakse teha järeldusi. Ning samuti, et tuleksid meelde ka pühakirjast kohad, kus on neist asjust räägitud, et oleks olemas pretsedent pühakirjast. Tähelepanemisvõime tähendab seda, et ei viibita uimas, või kui tähelepanemisvõime on häiritud, siis pööratakse tähelepanu vähemalt olulistele asjadele. Pannakse tähele, mis tegelikult ümberringi toimub ja parimal juhul pannakse tähele, et see ümberringi toimuv oleks ka pööratav õpetuse toetamiseks.

Kujutage ette tolleaegset India ühiskonda, kus kalurid, tšandaalad ja kündjad tegid oma tööd ning tavalises elus ei olnud vaja eriti ei meenutus- ega tähelepanuvõimet. Seepärast budism ja teised õpetused toonitasid meentus-, tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Keskmine inimene tänapäeval ei ole nii halvas olukorras kui keskmine inimene tol ajal, sest suurt osa töid peab praegu tegema tähelepanuga ja seega pole tähelepanuvõimet nii palju vaja arendada, vaid lihtsalt suunata õigetele asjadele.

30. Õpetaja on siin guru, aga Buddhat pole kusagil guru’ks nimetatud, seega on siin nimetatud ikka madalamaid. Kui lugeda 84 mahāsiddha lugusid, siis on seal igasuguseid veidrusi ja ka hirmuga on õpilasi õpetatud.

31. Tasub kujustada Buddhasid ja Bodhisattvaid, kes teid jälgivad. Ma ei usu, et nad reaalsuses jälgivad, aga seda tasub kujustada.

34. “Puutükk” on see, kellel puudab igasugune väline aktiivsus, kes laseb endasse toimida, aga ise samal ajal ei toimi teistesse.

Edaspidi tuleb siin tekstis ette asju, mis kuuluvad Šāntideva aegsesse Indiasse ja mida ei tasu üle võtta, kuna tuleb teha vahet, mis kuulub millisesse aega. Öeldu käib ka nö etnograafiliste budistide kohta, kes tahavad kanda täpselt samasuguseid asju ja rõivaid nagu oli Tiibetis või tahavad samasuguste instrumentidega vehkida.

41. Mõtteid segab muidugi inimeses olev eelnev informatsioon, mille inimene on saanud geenidest ja kultuurist. Kultuurikeskkond reostab inimest ja on vaid väga väike hulk neid mõtteid, mis võivad inimest tõesti edasi viia.

42. Ohu puhul ja pidustustel võivad tulla ootamatud olukorrad.

46. Tol ajal oli levinud joonte vedamine – jantrate joonistamine. Kõige lihtsam jantra on kolmnurk, natuke keerulisem on kuusnurk. Selline joonte vedamine on mõttetu.

54. Enese kujutlemine puutükina on vastupidine vahend.

61. Jantra (yantra) kõige ilusam eesti keelne vaste oleks ‘värk’, mis tähistab ka mingit tehtud või kokkupandud asja. ‘Värk’ kõlab paremini kui ‘moodustis’.

69. Mõte on selles, et peab mõtlema ikkagi kõrgematessse seisunditesse jõudmise peale. Tavaliselt mõeldakse seda, mida saaks ainult kehale teha.

80. On olemas üldine kultuuriväli, kus kõik olendid on osalised. On Eesti kultuuriväli, mis on seotud üldise Euroopa kultuuriväljaga. Me ei saa ronida teise kultuurivälja, vaid peame olema siin sees ja siin saab iga olend meid aidata kasvõi sellega, et ta meile paha teeb. Järelikult on vaja olendeid ka selleks, et nad meile halba teeksid, sest siis me saame ka paljust aru.

81. Välja (kshetra) mõte on selles, et asjadele püütakse leida ühist kandjat. Buddhavälja mõiste tähendab seda, et Buddha oma õpetusega loob oma buddhavälja. Buddha loob terminoloogia, mis aitab inimesi edasi ja selle terminoloogia, mida meie kasutame, lõi Buddha Šākjamuni.

87. Siin öeldakse, kuidas budistid suhtuvad eneseohverdamisse.

88. “Kelle peas on turban,” – islam oli juba olemas ja ilmselt on peetud silmas moslemeid – neile pole mõtet kuulutada, kuna nad ei kuula ju.

89. Siin peetakse silmas muidugi abielunaist. Abielunaine peaks ka mehe kaasa võtma, et mees saaks samuti kuulata.

109. Ihu on meele ja keha ühendus, see on elav keha. Hakkan ihuga tegema seda, mis toob olenditele õnne.

(5. loeng: 16.11.02)

“Bodhitšarjāvatāra” kuues peatükk

VI Ületav kannatlikkus

Sõna ‘kannatlikkus’ (kshānti) tuleneb eesti keeles sõnast ‘kannatus’ (sanskriti keeles mitte), kannatlikkus on kannatuse ületamine ja seega on eesti keel väga budistlik keel.

6. Vihkamist välja rookida ei ole lihtne, aga kui te märkate, et te vihkate, siis öelge, et te vihkate, aga ärge öelge, et te adekvaatselt suhtute teisesse inimesse. Kui te pätile ütlete, et ta on pätt, siis see võib olla adekvaatne suhtumine, aga kui te vihkate, siis see pole adekvaatne, vaid iseenese kallal vägivalla tarvitamine, sest vihkamine on iseenese kallal kõige suurem vägivald.

8. Viha on ju meeleplekk ja meeleplekk on kui parasiit meele peal ning tahab kogu aeg saada ainet enese eksistentsiks. Vastand sellele on 9. salmis.

17. Šāntideva kuulus kšatrijate seisusesse ja teda oli juba lapsepõlves kasvatatud, et vere nägemine ei ole häbiasi ja selle nägemisest ei tohi minestusse langeda. Šākjamuni oli ka kšatrija ehk sõjameeste seisusest ja budismi on peetud kšatrijate religiooniks, sellepärast ka daamidel tasuks õppida sõjamehelikke kalduvusi.

20. See tähendab, et tänapäeva sõjas sõdivad laibatapjad.

27. Ka see, mida inimene oma “minaks” peab, on tekkinud erinevate põhjuste kokkusattumise tagajärjel. Budismis ei ole absoluutset “mina” olemas. “Mina” on samuti juhuste kokkukraabitud variant paljudest võimalikest. “Mina” on asesõna, sest ei ole olemas midagi reaalset inimese sees, mis vastaks “minale”. Kui laps ütleb sõna “mina”, siis on see temale väga suur saavutus. Tuleks kohe hakata küsima, kes see “mina” on. Kui laps saab sellest juba varakult aru, siis on ta juba väga palju vabanemise teele asunud. Samuti defineerib iga inimene “mina” erinevalt.

30. Saab öelda küll, et “mina toimin”, aga siis on see “mina” ainult asesõna.

32. See tundub olevat lihtinimeste üldine seisukoht, et kui tekib viha, siis tulebki vihastada.

39.–40. On kaks arvamust inimese kohta: ühe järgi on inimene loomult halb ja teise järgi on inimene loomult hea. Budism on seisukohal, et inimene on loomult hea, sest inimesel on buddhaolek loomult sees. Paljude tänapäeva Euroopa filosoofide arvates on inimene loomult halb, sellepärast tuleb inimest ümbritseda seadustega, mis takistavad inimesel halba teha. Budism arvestab seda, et vaid rumala loomuomadus võib olla teiste kahjustamine.

42. Olendite all mõeldakse kõiki elusolendeid. Mõelge, kui te antibiootikume võtate, siis kui palju miljardeid elusolendeid hävitate ainsa tabletiga ja kui autoga sõidate, kui palju putukaid hukkub vastu autot sodiks põrgates.

43. Tuleb ka oma süüst aru saada. Kui jääpurikas kukub pähe, kes siis süüdi on? Kas majaomanik? Ei ole, ikka ise oled süüdi, et läksid oma ihuga purika alla, keegi ju ei käskinud. Ja hajameelne ei tohi olla – budist peab kõike märkama. See on vale arusaam, et budism on mingi lollide unistajate religioon.

44. Budism on väga loogiline ja Šāntideva koolkond püüab viia loogika lõpuni. Absoluutse loogika seisukohast ei saa öelda, et süüdi on see, kes kallale tuli; ainult seaduste loogika kohaselt on kallaletulija üksi süüdi.

46. Budismi järgi on põrguid palju, aga vaid figuratiivselt ja mütoloogiliselt, tegelikult sellisena põrguid olemas ei ole.

47. Karma on ‘tegu’, aga mitte saatus. Tegu kannab alati vilja (phala) ja ‘tegude vili’ on karmaphala. Nõnda võib öelda, et minu karma vili ehk minu tegude vili on need mõõklehemetsad. Karma on sanskriti keeles täpselt samasuguse tähendusega kui eesti keelne sõna ‘tegu’. On kolme sorti tegusid: kehateod, kõneteod ehk keeleteod ja mõtteteod ehk meeleteod. Kui mõtlete halvasti, siis tuleb halb tegude vili, kui mõtlete hästi, siis tuleb hea tegude vili jne.

55. Šāntideva ütleb ka, et varandus on kõige kestvam mõttetus. Kui Milarepa elas mägedes ja tal oli veel vaid kerjakauss ja kui see maha kukkus ning purunes, siis oli ta väga õnnelik ja ütles: nüüd olen ma sellest ka lahti. Selline on ideaal. Kui õiged ideaalid on olemas, siis hakkab see elus ka mõjuma. Need budistlikud ideaalid ei tule kultuuriruumi pūjā läbi, vaid tekstide läbi. Mida rohkem neid tekste tõlgitakse, seda rohkem hakkavad need kultuuriruumis mõjuma. Laps puutub juba lapsepõlves nende ideedega kokku ja need ideed võivad juhuslikult lapse sisse asuda. Muidugi on ühiskonnas tohutu ülekaal nendel ideedel, mis ütlevad, et sina pead vara koguma.

69. Edward Conze tõlkis maitrī inglise keelde loving kindness, mida nüüd tiibetlased väga palju kasutavad. Tegelikult tähendab maitrī ‘sõprus’ ja maitracitta on ‘sõbralik mõte’ üksteise suhtes.

84. See on kõigile neile, kes fondidest raha loodavad. Pole teie asi, kes ja kui palju sai! Tollal käis see munkade kohta: mõnele peremehele meeldis mõni munk rohkem ja ta andis sellele kerjakaussi rohkem.

91. “...ja muud selletaolist.” – Selle all võib mõelda, mida tahad. Kommentaatorid kirjutavad siin kõik lahti, aga ei tarvitse arvata, et see, mida nemad kirjutavad, on ainuõige. Muu selletaoline on selgelt sport, kõik võistlused – see annab meeleõnne, kui kõik plaksutavad.

93. Nii nagu tänapäeval, nii ka siis ehitasid lapsed liivalosse; sansaaras ei ole vahet, sansaara on alati üks ja sama.

97. Budistlikust seisukohast on laps väärtus vaid selles mõttes, et ka temast võib kunagi buddha saada, aga iseenesest laps mingi väärtus ei ole, kuna lapsest võib ka kurjategija saada. Lapsikus on rumaluse võrdkuju.

104. See on sõltuvusliku tekkimise ilus näide.

(6. loeng: 17.11.02)

111. Šāntideva õpetab seda, et kõigis asjades tuleb olla loogiline ja loogilisusega tuleb põhjani minna, see on tõelise budismi alus. Vaenlase pilt altarile ja kõik!

112. Buddhaväli on see, kus Buddha tegevus toimub, aga ka igal inimesel on oma tegevusväli, kus selle inimese mõju avaldub. “Olendid on väljaks” selles mõttes, et me tegutseme ju olendite seas ja meil on olenditega vastastikune mõju. Buddhadega on ka vastastikune mõju.

Muni on ka üks Buddha tiitel – ‘vaikija’. Ülima tõe seisukohalt Buddha vaikiski. Nāgārjuna ütleb, et Buddha ei ole mitte midagi mitte kusagil õpetanud. Siin öeldakse, et ‘vaikija poolt on öeldud’, mis on omamoodi vastandite kokkupanemine.

114. Kui kõik olendid saavad buddhaks, siis on nad juba enne võrdsed.

115. “Heatahtlikkus” – maitrī – ‘sõprus’. Täpne tõlge: ‘mis on sõprus, selle austamine – see on olendite suurus’.

117. “Voorus” on siin guna ja see ei ole pälvimus, vaid täpses tõlkes ‘omadus, hea omadus’. Termin “kolmikilm” tähistab maailma jagunemist oma laadilt kolmeks. 1.Maailm, kus himud ja ihad (kāma) määravad kõike: rahahimu, himu vastassugupoole järele, himu eneseteostamise järele jne; selles maailmas elame meie. 2. Puhaste vormide maailm. 3. Maailm, kus ei ole enam ka vorme ehk kujusid. 2. ja 3. maailm kuuluvad jumalate valdkonda.

Seda, kelles on pisikenegi hea omadus, tuleb austada rohkem kui kogu seda kolmikilma, sest see on juba ühe varba otsaga sellest kolmikilmast väljas. Kui keegi on veidikenegi sõbralik ja kaastundlik teiste inimeste vastu, siis tuleb teda austada rohkem kui kolmikilma.

118. Kuna see parim osake on kõigis olendites olemas, seepärast tuleb olendeid austada.

123. Buddhaks saamine on kõigis olendites immanentselt sees. Mõned on jõudnud sinna varem, teised jõuavad hiljem.

“Bodhitšarjāvatāra” seitsmes peatükk

VII Ületav tarmukus

Vīrya tähendab ‘kangelaslikkust, mehisust, tarmukust’. Kangelaslikkus oleks eestlase jaoks liiga ülepakutud ja pateetiline, seepärast on parem ‘tarmukus’.

2. Budistlikes tekstides on tihti sees definitsioonid: mis on tarmukus, mis on selle vastand, mis on loidus?

6. Jama on budistlikus mütoloogias surmajumal. Ta ei eksisteeri reaalselt vaid mütoloogiliselt.

11. “Eluskala” – kala, mis on veest välja tõmmatud, veel elab, aga praadimiseks ette nähtud.

15. Rumalad inimesed, kes pole ise endaga rahul ja hakkavad siis teisi mõnitama ja ülbitsema. Inimeses ei ole tänaseni midagi muutunud.

27. See, kes arvab, et budist ei tohi olla haritud ja peab olema külamüstik ning põlgama raamatuid, lugegu seda värssi.

28. Kui teil on tõeline haridus, siis te ei ole õnnetud. Kui öelda, et tõeline haridus on ainult Šāntideval ja näiteks mitte Kamalašīlal, siis oleks see sektantlik ütlus. Tõeline haridus on selline, mis võimaldab näha maailma kogu tema tervikus – see on mittesektantlik haridus.

33. See ei tähenda, et omaenese kire hävitamine tuleb edasi lükata järgmisse aegkonda, vaid sellega võiks ikka kohe alustada. See on võrdluspilt, mis näitab, et bodhisattva teel ei ole lõppu. Bodhisattva on võtnud tõotuse jääda siia maailma nii kauaks, kuni kõigi olendite puudused on hävitatud. “Teemantsuutras” bodhisattva ütleb, et ma pean viima kõik olendid nirvaanasse, aga ometi ei ole mitte ühtegi olendit nirvaanasse viidud. Mõistmise teel peab olema niisugune arvamus, et ma mitte midagi ei ole suutnud teha ja midagi ei jõua teha, aga sellest ei tohi tekkida eneseusaldamatus või rahulolematus. Tuleb mõista, et tööd on teha loendamatul hulgal ja tegevus peab jätkuma ookeanitäite aegkondade jooksul.

36. See, et elu on saadud, on ime. Aga inimene tavaliselt ei pea seda imeks, et ta elab. Šāntideva terve tekst on üles ehitatud sellele, et inimeseks olemine on ime. Need, kes ime läbi on saanud elu, loodavad aga teistsuguseid imesid: et näeb ufot või surnu tõuseb üles või äkki saab varanduse. Tõelised budistid imedest rääkida ei taha. Ime läbi ei tule ka virgumine, vaid see tuleb läbi aeglase astmelise tee. Rõõmu teebki tee aeglus ja mõnu, et saab teisi aidata.

44. Siin on viide “Õnnemaa suutrale”, nimelt Õnnemaal (Sukhāvatī) sünnitakse lootose õite seest, mitte emaüsast.

47. Parem mitte budistiks hakata, kui astudes ümber pöörata. See on tavaline ütlus, mida iga enesestlugupidav õpetaja räägib. Erinevalt krišnaistidest, baptistidest jt, kes ütlevad, et astuge, ainult siin on tõde.

67. Meeleplekke ei ole olemas, aga nad on enese sisse kujutletud oma kultuurisituatsiooni poolt, kus imetletakse meeleplekkide käes vaevlevaid kirjanduskangelasi. Kui palju meeleplekke tuleb sisse, lugedes näiteks “Tõde ja õigust” ja väljapääsu ei tule mitte. Kirjandus õpetab imetlema meeleplekkide käes vaevlevaid inimesi, imetlema neid, kes tapavad, hävitavad, kes valet kangelaslikkust mängivad, aga ei õpeta seda, et meeleplekkidest on vaja lahti saada.

69. Meel ei ole failide kogum, kust saab ühe välja võtta. Kirg daami vastu ei ole lokaliseeritud kindla kohaga, vaid on üle terve teadvuse laotunud. Kui võtta kirg konkreetse daami vastu sealt välja, siis see ei tähenda, et kirg sust üldse välja on võetud. Kirg hakkab otsima uut objekti, mille kaudu ennast teostada.

“Bodhitšarjāvatāra” kaheksas peatükk

VIII Ületav mõtlus

Mõtlus on dhyāna, mis tuleneb verbist dhyai – ‘mõtlema’.

4. Rahu (śamatha) ja selge pilk ehk eristav vaatlemine (vipaśyanā) tähistavad kahte väga olulist teostusviisi: püütakse äratada endas kõigesse rahulikku suhtumist ja selge pilguga kõike eristada. Need on kujustamise (bhāvanā) alaliigid, millest Kamalaśīla räägib põhjalikumalt.

7. “Nii, nagu need on” – yathābhūtam – ‘nagu on, kuidas on’; see on budismis väga oluline termin.

9. Et näha, mis on rumalate rajad, lugege ilukirjandust.

19. Ka budistlikku õpetust ei tohi võtta kohe vastu, vaid seda tuleb enne uurida. Buddha ütles, et ärge võtke minu sõnu tõena, vaid mõtelge ise järele.

22. Originaalis öeldakse: ‘mis asja mul maailma mõtlemisega’. Bodhisattva teed käies ei ole vaja vaadata seda, kuidas sinusse suhtutakse. Kui sa ise tead, et sa bodhisattva teed käid, siis käi ja see pole kellegi asi, mida sinust arvatakse. Ka Buddha Śākjamunist arvati väga palju halba.

24. Budismis, nagu ka konfutsianismis, on oluline termin “omakasu”. Konfutsianismis lihtinimest, väikest inimest, vastandatakse õilsa käitumisega inimesele. Väikese inimese tunnuseks on see, et teda huvitab ainult omakasu. Seepärast ka mahajaanas ei hinnata eriti hinajaana pooldajaid, sest neid huvitab ka ainult omakasu: see, kuidas mina isiklikult vabanen, kuidas mina nüüd leian õpetaja, kes minu vabaks teeb ja kuidas mina leian rahu; aga nad ei mõtle sellele, kuidas terve maailm rahu saaks. See ei ole ainult õpetuse küsimus, vaid hinajaana tüüpi inimesi liigub ka väga palju mahajaana huviliste seas ja ka vadžrajaana huviliste seas. See on omakasu tüpaaž.

27.-29. See on mõtluses oluline. Ei olegi vaja minna kuhugi, vaid mõelda, et oled seal. Kes on juba korra istunud puujuure peal, siis milleks on tal vaja sinna teist korda minna. Seda saab kõike enda sees kujustada. Kõige suurem mõttetus on sõita nädalalõpul autoga välja, tappes tuhandeid putukaid ja siis mõelda puujuurel istudes kaastundest.

(7. loeng: 14.12.02)

35. See on India budism, kus mets on soe ja mõnus ning kus ei pea külmetama nagu tänapäeva Eesti metsas. Pole vaja pimesi uskuda mingit teksti, mis Indiast tuleb ja kus öeldakse, et nüüd tuleb ka minna metsa elama ja ennast seal ära külmetada.

37. Kogudusest (sangha) siin ei räägitagi. Kui oled metsas üksi, siis mis kogudust sul enam vaja on. Seega ei maksa budismis midagi dogmaatiliselt võtta, ka kirjasõna mitte.

41.–43. Siin tasub mõelda oma kallima peale, et ta on ainult kondid. Kujutage ette, et ainult luukere on teie kõrval. Kui see “praktika” on raske, siis mõelge oma eelmise kallima peale, selle peale on kergem mõelda, sest see juba ongi kondid teie jaoks.

48. Soovitan veelkord läbi lugeda “Vetāla 25 juttu” ja siis kasutada iga päev seda oma “praktikas”. Kui see teile enam vabinaid kaela ei aja, siis olete surmast üle saanud.

Kes siis üldse liigutab inimest, küsib budistlik psühholoogia? Analüüs hakkabki sellest peale, kes on üldse inimene?

51. Kujutlege, et kaunil daamil ei ole enam nahka peal ja kõik veritseb!

62. Peaasi, et teate, et roe on vastik ja just see roe, mis on keha sees, mitte see, mis on väljas.

77. Kõiki neid lollusi tehakse ju himust midagi saada, eelkõige himustatakse vastassugupoolt.

85. Ei olegi vaja minna päris metsa. See asi on läbi elatav mõtetes. Kui on hea kujutlusvõime, siis suudate ju metsa ette kujutada.

88. Erak on siin tähtsam kui jumal (Indra oli kunagine Veedade peajumal).

89. Kogu eelnev jutt pasast jne oli selleks, et iseendas tekitada ehk kujustada eraldumiseks vajalikke omadusi.

90. Siin minnakse olulise budistliku tõe juurde: teele on vaja asuda mitte iseenese vaid teiste pärast. Kes läheb iseennast päästma, see on valel teel.

91. Budistliku arusaama järgi ei ole siin maailmas individualistlikult mitte midagi võimalik ära teha. Üldine kultuurikogemus on kõigis sees ja selle kaudu tulevad antud ühiskonnale omased kannatused ja õnned ning meie ei erine siin teistest. Kui abielupaar ei saa lapsi, siis see ei tähenda, et nende geneetiline kood on sellega läbi lõigatud, vaid kõik see taastub muid liine mööda kolme-nelja põlvkonna pärast. Ja kultuuri mõttes on kõik veel kiiremini taastuv.

92.-93. Siin räägitakse iseenda ja teiste võrdsustamisest.

97. Siin hakkab peale dispuut oponentidega. Budism on tekitanud palju erinevaid suundi ja Šāntideva kuulub šuunjavaada ehk maadhjamika koolkonda, kuid budismis on ka teisi koolkondi, kes räägivad veidi teistmoodi. Samuti on siin kujuteldavateks oponentideks hinduistid. Ei vaielda mitte vaidlemise pärast, vaid et vaidlemisega lõpuni minna. On selge, et sõnad ei suuda kõike väljendada. Aga lihtne on arvata, et siis ei ole üldse vaja rääkida ega mõtelda. Sel juhul oleks õige üldse inimkultuurist puutumata jääda. Aga inimese omapäraks on mõtlemine ja järelikult tuleb ka mõtlemist arendada. Šuunjavaada prasangika koolkonna omapäraks on see, et tuleb mõtlemine viia lõpuni. Kui ollakse sõnadega jõutud tõestamise võimaluse lõppu, siis on alles käes aeg saada sõnadest ja mõtetest vabaks, enne ei ole sellel mõtet.

Budisti jaoks on maailm selles mõttes ühtne, et ühtmoodi tajutakse ka rõõmusid ja muresid, sest need on kultuuri juurde kuuluvad nähtused. Kannatuse tajumine on ka kultuuriliselt determineeritud. Näiteks tõeliselt kultuursel maal, nagu seda ka India on olnud, ei ole ju ilus, et sa hakkad karjuma, kui sul valus on. Mõne ürgrahva juures on täheldatud, et nemad karjuvad ja röögivad, kui valus on.

98. Hinduismis sünnib ümber ise (ātman). Budismi järgi isiksus ei sünni ümber.

100. “Eneseteadvus” on ahamkāra – ‘mina tegija’. See teadvus tekitab mõtte enesest kui mingist nähtusest, mis on eraldi olemasolev.

101. On olemas ühiskondlik teadvus, mis annab teadvuse indiviididele. Aga “iset” ei ole olemas.

104. On õige, et kaastunne põhjustab kannatusi, aga kaastunne toob kannatusi iseendale. Näiteks kujutatakse Buddhat tema eelmistes eludes: kuidas ta tõi end ohvriks loomadele. Samuti on budistlikus folklooris palju neid suuri bodhisattvaid, kes on end ohverdanud teiste heaks. See toob iseendale muidugi kannatusi.

108. Maitsetu vabanemine on see, kui mõeldakse ainult iseenda peale. Satud maitsetult iseenda nirvaanasse.

113. Peate mõtlema, et see, kelle sisse te astute, on vooruste meri, aga teie ise olete rüve.

116. Mõte on selles, et häid vilju ei ole loota.

119. Harjutamise mõte on see, et saada tühjast, lollist hirmust jagu.

121. Ega vihata ka ei tasu. “Mina” on lihtsalt tavaline kõneviis. “Minat” ega “iset” ei ole tegelikult olemas. Mõtlemine toimub pea kaudu, aga mõtlemine toimub sellepärast, et mõtted on kõik juba olemas, nad hõljuvad kultuurikeskkonnas ja tulevad kasvatusega sisse. Kui keegi ütleb, et temal tuli mõte, et on vaja olendeid abistada ja olendeisse kaastundlikult suhtuda, siis võib öelda, et see ei ole tema enda mõte, vaid see mõte tuli temale sisse – antud juhul budismist. Tuleb vabaneda sellest tahtmisest, et sinu mõte on originaalne. Meie kultuurisituatsiooni üks häda on see, et arvatakse, et kellegi mõte on originaalne. Tegelikult saab mõtelda selles raamistikus, mida praegune kultuur võimaldab. Kui eesti keeles on olemas budistlik pühakiri, siis eesti kultuur võimaldab natukene ka budismi sisse minna, vastasel juhul saab minna ainult halva inglise keele sisse.

Lapse mina ei teki sündides, vaid alles pooleteise aastaselt. Siis ta tunneb tohutut rõõmu, et saab öelda “mina”. See näitabki, et “mina” on lapsik sõna.

127. Heliloojad, kirjanikud, kunstnikud, filosoofid jne on ainult käsitöölised, kes ei oska kirjutada ega mõelda nii nagu mõeldakse sajandi pärast. Ka budistid on käsitöölised, aga nad teavad, et nad seda on.

129. See on mentaliteedi küsimus. Õnnelik või õnnetu olemine tuleneb vaid sellest, kas sa mõtled enda peale või teiste peale. Kui sa teiste peale mõtled, siis sa oled juba õnnelik ja kui sa mõtled ainult enese peale, siis sa oledki õnnetu. See on põhjuslik seos. Kui sa mõtled, et ma ihkan maja, autot jne, siis sa oledki õnnetu, sest sa ihkad seda; aga kui sa mõtled selle peale, et oleks tore, kui kõik Eesti inimesed saaksid iga päev kõhu täis, siis oled õnnelik.

133. “Paistev ja paistmatu õnn” – paistev õnn on see, mille puhul saate aru, et see on õnn, aga igal inimesel on ka õnn, mille puhul ta aru ei saagi, et see on õnn. Paljud ei saa aru, et õnn on inimesena sündida, aga sellest saavad aru, kui neil on Mercedese auto.

163. Indias on ori võlaori. Orja seisust ei ole seal kunagi olnud.

173. Kui sa ennast armastad, siis ära armasta! Seda käsku saab anda, kui on olemas enesearmastus.

186. See toetuspunkt on ületav mõistmine, millest räägib järgmine peatükk.

“Bodhitšarjāvatāra” üheksas peatükk

IX Ületav mõistmine

1. Ilma mõistmise ja mõistuseta ei tule mitte midagi välja. Te võite kolm aastat istuda koopas ja ikka mitte midagi välja ei tule, kui mõistmist ei ole.

(8. loeng: 15.12.02)

3. Jooga (yoga) tähendab ‘ike’. Sõna ‘ike’ on eesti keelde laenatud indo-euroopa keeltest (näiteks vene keeles igo, inglise yoke). Jooga on kohustuste summa, mis enda peale võetakse ja mida hakatakse täitma. Inimest, kes on joogas nimetatakse joogiks.

Inimeste tähenduses kasutatakse siin sõna loka – ‘maailm’. Siis võiks tõlkida, et ‘maailma on kahte liiki: joogid ja loomupärased inimesed (prākritaka)’. Tavalised inimesed on need, kes teevad seda, mida nende loomus käsib. Joogid aga teevad pingutusi võttes enda peale eesmärgipärase ikke. Budism ei ole loomulik-looduslik nähtus. Loomad ja tavainimesed on loomulik-looduslikud, aga budistid on mõistuseinimesed. Mõistus on arendatav asi, mis viib looduslikkusest ehk loomulikkusest kaugemale.

4. Siin kirjeldatud joogid ei ole kehaväänajad, vaid mõistuseinimesed, nad ei täiusta oma keha vaid mõistust.

6. Tänapäeva teadus on tänapäeva maailmale samuti selgeks teinud, et inimene ei taju ainult oma meeleorganite kaudu, vaid mõistus tegutseb ka kaasa kõigi tajude puhul: nägemises, kuulmises, maitsmises jne.

7. Budismi järgi näiteks seda lauda siin ei ole olemas, sest laud on vaid nimetus, mis antakse mingisugusele kogumile. Laud ei ole reaalsus selles mõttes, et kui see kirvega purustada, siis ei ole see enam laud. Budistide seas käib vaidlus: šuunjavaada pooldajad (kelle hulka kuulub ka Šāntideva) väidavad, et asju pole üldse olemas; teised väidavad, et asjad on ainult hetkeliselt olemas ning järgmisel hetkel on asi teine – kui laualt pühkida tolm, siis see pole enam sama laud. Šuunjavaada arvates aga on see laud vaid pete, tegelikult pole lauda üldse olemas. Tavatõe seisukohast on laud muidugi olemas.

8. Kõrgema tõe mõistjad võivad ka tavatões viibida ja tegutseda. Aga ainult tavatõe tasemel olija ei suuda kõrgema tõe tasemel tegutseda ja tal on raske kindlaks teha, kes tegelikult kõrgemat tõde näeb. Tavatõe tasemel olles ei saa öelda, mis on kõrgem tõde.

9. Kui kõik asjad on pete, siis on ka Buddha pete, st ka Buddhat ei ole reaalselt olemas. Nāgārjuna ütleb, et Buddha ei ole mitte kunagi ja mitte kusagil mitte midagi õpetanud; ainult inimesed arvavad, et Buddha on õpetanud. See on ka tavatõe arvamus, et Buddha on midagi õpetanud.

14. Maailmas on tekkinud kõik põhjuslikkuse jadadest ja kui see jada läbi lõigata, siis kaob ka pete.

See on filosoofiline jutt ja selle üle tuleb pikalt mõelda ning vastuseid on siin erinevaid.

16. Maadhjamika budismi seisukohalt ei ole ka meelt tervikuna olemas. Meel esineb ainult oma moenduste kujul. Näitks seda teksti lugedes on teil meel, mis püüab midagi mõista, teinekord on meel sellises moenduses, et te tahate süüa saada, siis jälle sellises moenduses, et tahate muusikat kuulata. Puhast meelt, mida saaks defineerida ja öelda, et meel on just niisugune, ei ole olemas.

18. “Nagu mõõk ei saa end ise lõigata”, nii ei saa ka täpselt defineerida, mis see meel on. Teadvus ei saa end ise teadvustada.

24. Siin käib vaidlus vidžnjaanavaada filosoofidega, kes on püüdnud meelt defineerida. Seega nemad väidavad, et on võimalik teadvust ehk meelt defineerida, aga Šāntideva väidab, et ei ole võimalik. Šāntideva ütleb, et kui te meenutatae, siis te ei meenuta mitte meelt, vaid seda kuidas meel millessegi konkreetsesse suhtus.

28. Sansaara ei ole maailm, vaid teadvuse poolt enesele konstrueeritud maailm. Iga inimese sansaara on ainult tema sansaara. Sansaara ei põhine asjadel, vaid ainult iseenda meele lollusel.

30. Vidžnjaanavaada arvates on olemas vaid meel ehk teadvus ja mitte midagi muud ei olegi olemas. Maadhjamika koolkonna arvates ei ole ka meelt olemas.

32. “Mulje” on see, mis on teadvuse sisse muljutud. Asjade mulje on teadvuse sisse muljutud. Kui mulje on sees, siis inimene näebki lauda ja tooli. See mulje on ka sõnastatud ja seetõttu inimene ongi harjunud nimetama seda asja lauaks. Konkreetset asja inimene enam ei näegi, vaid näeb selle mulje põhjal ainult üldistusi.

33. Tühjuse mulje teadvuses sunnib teadvust aru saama, et kõik muud muljed on tühjad ja lõpuks kaob teadvusest ära ka tühjuse mulje.

“Midagi pole olemas,” – selle kordamine on hea harjutus, mille tulemusel kaob lõpuks ka tühjuse mulje.

36. Seega oleneb kõik iseendast, kas Buddha on olemas või ei ole.

37. Buddha oli kunagi ja andis õpetuse ning tema õpetus ravib veel kaua pärast tema surma olemasoluhaigusi, mille kallal inimkond kannatab.

40. Budistlike filosoofide arvates oli üks tõestusvahend ka pühakiri – kui pühakirjas on öeldud, siis nii asi ka on.

41. Hinajaana pooldaja küsib ja Šāntideva vastab Āgama põhjal. Ka hinajaana enda pühakirjas räägitakse tühjusest ja öeldakse, et kui mõistetakse tühjust, siis tuleb tõeline buddhhaolek.

44. Hinajaanas oli mitmeid pühakirju, millest on praeguseni säilinud ainult üks ning ka hinajaana koolkonnad vaidlesid omavahel. Šāntideva kutsub üles kõiki budistlikke pühakirju autentseteks pidama, kuna muidu tulevad hinduistid ja teised meie õpetuse kallale.

46. Nāgārjuna on öelnud, et nirvaanat on olemas kahte liiki: esiteks nirvaana, millel on olemasolu substraat säilinud, ja teiseks nirvaana, millel ei ole olemasolu substraati säilinud. Buddha sattus kõigepealt nirvaanasse, millel oli olemasolu substraat säilinud. Parinirvaanas aga pole üldse enam olemasolu.

49. Keskendumisest (samādhi) üksinda ei piisa, vaid peab aru saama kõikide asjade tühjusest. Tühi ei tähenda millegi puudumist, vaid tühi tähendab arusaamist, et on olemas lõpmatu hulk võimalusi.

52. Suutrate õigsuse kriteerium ei ole enda arendamata meel – kui aru ei saa, siis võib kõik vigane olla. Peab olema ka teatud usk, et mahajaana on samuti tõene.

57. Siin jõutakse jälle selleni, et “mina” ei ole mitte midagi.

61.–62. Tajutav ja taju saavad eksisteerida ainult üheskoos. Sisuliselt pole siis helitaju ja muid tajusid olemas. Helitaju ilmub siis, kui on olemas heli.

65. Maadhjamika järgi ei ole meelt ehk teadvust olemas ja järelikult, kui meelt ei ole, siis ei ole ka meeletaju olemas. See on illusioon, et kui tekib tajutav, siis tekib ka taju. Tühjus näitab, et võimalus tajuks on olemas. Aga kuna teadvus on tühi, siis on ka teisi võimalusi.

67. “Siis peaksid kõik inimesed olema üks ja sama.” – Iga inimene näeb erinevalt ja ka iga inimese helitaju, kompimistaju jne on erinev. Näiteks erinevate inimeste puhul öeldakse ühtmoodi “kuulab muusikat”, nagu oleks see üks ja sama asi; tegelikult on see erinev. Erinevad inimesed kuulevad sama muusikat erinevalt ja järelikult ei saa öelda, et on olemas üks taju.

69. “Minaks” ei saa pidada ka meelt – see on vidžnjaanavaada kriitika.

71. Siin esitatakse hinduistliku njaaja kookonna filosoofia, kus “minat” peetakse absoluutseks nähtuseks: “mina” on kõrgeima jumala Brahma illusoorne aspekt. Tegelikult “mina” ongi jumal Brahma ja seega on “mina” absoluutne.

72. “Mina” ei saa toimida, kui ta on jumal Brahma.

73. Järgmises elus tulevad viljad praeguste tegude põhjal. Isikud on erinavad, aga põhjuslik seos praeguse ja järgneva elu vahel on olemas. Paljudes tekstides on toonitatud, et tõeline kaastunne on selle tulevase suhtes, kes sünnib praeguste tegude põhjal – ta ei ole sama isik kes sina, aga tema suhtes peab kaastundlik olema ja tegema praegu ainult häid tegusid, et see olend saaks sündida paremas seisundis.

74. “Meeleolu” on ilus termin, mis viitab sellele, et meelt ei ole olemas ja meel avaldub ainult meeleseisundite ehk meeleolude kujul.

77. Sõgedusest vabaneda tuleb sõgeduse abiga. Kaastunne on ka sõgedus, aga seda ei maksa peatada, sest ta eesmärk on kõigile olenditele head teha. Muidugi lõpptulemusena ei saa mitte midagi head teha. Ei saa päästa maailma, sest maailma ei ole olemas, nagu ei ole ka teadvust olemas. Mitte midagi teha ei saa. Siis ongi vabanemine.

81. Kui keha on osaliselt käes ja osaliselt jalas, siis peaks ka osad osades olema – käsi peaks osaliselt olema jalas, kael peaks osaliselt olema tagumikus jne.

84.–87. See on loogiline vaidlus terminite üle. Võib ka öelda, et termineid ei ole olemas – terminit “keha” ei ole olemas, see on ainult käibetermin, mida me kasutame mingi asja nimetamiseks.

91. On võimalik ju tunda üheaegselt kannatust ja rõõmu.

Kui hinduistlikud koolkonnad püüavad jagada ja analüüsida jämeolekut peenolekust ning teha klassifikatsioone tunnete vahel, siis Śāntideval on asi lihtne: kõik on tühjus. Kui ma aru saan, et kannatus on ka tühjus, siis ma ei kannata enam ning kui ma saan aru, et rõõm on tühjus, siis ma ei tunne enam ka rõõmu. Siis inimene ongi vaba.

103. Mitte kusagil ei ole mitte midagi olemas.

117.–118. Maailm on põhjuslikkus. Ükski sõna ei peegelda maailma. Sõnad on kõik illusoorsed ja sellepärast tuleb nendest jagu saada.

121. Hinduistide jaoks ongi jumal samal ajal “mina”.

130. Kui te lähete riidepoodi ja teil tekib rõõm, siis analüüsige seda ja te saate aru, et rõõm ei saa riide põhjal tekkida, vaid rõõm tekib hoopis millestki muust.

131. Riie ainult erutab selle rõõmu üles, mis juba sees on. Aga see ei ole ka õige; õige on see, et nende omavahelist toimet ei ole üldse olemas.

134. Kogu see jutt toimub muidugi konkreetses India olustikus, kus oli igasuguseid arvamusi. Ka meil mõned arvavad, et on olemas astraalsed olekud ja materiaalsed olekud jne. Budismil ei ole sellega mitte midagi pistmist. Budismi järgi on selge, et ükski asi ei ole igavane.

147.–152. Nii tuleb teil analüüsida ja analüüsida, niikaua, kui igasugused tunded ära kaovad. Ei ole olemasolevat ja ei ole olemasolematut. Ei ole tegelikult ka põhjuslikkust ega põhjuslikkuse puudumist. Ei ole teadvust, ei ole sõnu, ei ole rääkijat ja ei ole kuulajat. Midagi ei ole.

160. Tervikuna ei pruugi see analüüsiv jutt tänapäeva eestlasele mõjuda, sest siin on sees vanad India filosoofilised õpetused ja pole mõtet hakata neid filosoofilisi õpetusi õppima, et neid siis Šāntideva abiga ümber lükata. Pigem tuleks luua uus analüüsiv tekst praeguste õpetuste põhjal.

162. Māra on mütoloogiline olend. Māra on ka tühi, kuigi ta on veel tühjem, sest teda pole üldse reaalselt olemas; teda ei ole reaalselt olemas ka tavateadvuse tasemel.

166. Tavaline inimene ei taha kuidagi uskuda, et ta vanaks saab ja sureb.

“Bodhitšarjāvatāra” kümnes peatükk

X Õnnistamine

See peatükk on kantud puhtalt mütoloogilisest ehk kujundlikust mõtlemisest. Kuigi Euroopas vastandatakse nn teaduslikku mõtlemist ja mütoloogilist mõtlemist, siis tegelikult ei tarvitse nad olla vastandlikud, vaid võivad mõlemad olla ühes ja samas inimeses. Teaduslik mõtlemine oli eelmises peatükis, kus analüüsiti mõisteid ja leiti, et mitte midagi olemas ei ole, aga nüüd kümnendas peatükis on kõik asjad jälle olemas, sest kasutatakse teist mõtlemistüüpi.

1. Ta annab oma pälvimused edasi teistele olenditele. Kuigi ta eelmises peatükis väitis, et mitte midagi ei saa edasi anda, sest enda mina ja objekti vahel ei saa olla mingit ühendust. Nüüd ta äkki palub, et olendid saaksid virgumistee ehteks – see on teist tüüpi mõtlemine. Ei saa ühte mõtlemistüüpi rakendada teise puhul. Teadusliku mõtlemisega võime öelda, et mütoloogiline mõtlemine ei ole õige, aga me võime mütoloogilise mõtlemisega öelda ka, et teaduslik mõtlemine ei ole õige. Peame lihtsalt aktsepteerima, et on olemas erinevad mõtlemistüübid.

2. Kui praegusaegsed euroopalikud teaduslikud mõtlejad lähevad teist tüüpi mõtlemisse, siis nad ei mõtle kunagi, et olenditele head teha. Nad viskuvad lihtsalt himudesse. Kui need teaduslikud mõtlejad lõpetavad õhtul oma teadusliku mõtlemise, siis nad joovad end täis ja lähevad naistega möllama – sisuliselt kasutavad nad ka eri tüüpi mõtlemisi, aga nad ei kasuta süstematiseeritud mütoloogilist budistlikku mõtlemist.

8. Põrgumäed lossideks, kus on Buddha Buddha kõrval! See on kujundlik mõtlemine. Aga analüüsiva mõtlemise järgi üldse Buddhasid olemas ei ole ja Buddhad ilmuvad ainult sellepärast, et minu ekslik mõtlemine arvab ja loodab, et nad ilmuvad. Kolmas mõtlemine on tavainimese mõtlemine, mis on veel madalam ja see mõtleb, et on olnud ainult üks Buddha, rohkem neid ei ole ja selles maailmas ei saagi tulla ning teised on ainult selle Buddha haledad peegeldused. Iga erinev mõttetüüp võib anda erinevaid tulemusi. Mida rohkem on inimeses mõttetüüpe, seda parem ja seda paremini see inimene edeneb, aga ta peab aru saama millal on üks mõttetüüp ja millal teine. Kui küsida, mis ma tegelikult mõtlen? Ei mõtlegi. Ei ole tegelikkust olemas. Mis on tegelikkus? Tegelikkus on see, kui ma lolli peaga juhmilt arvan, et midagi on olemas.

Kui seda peatükki eelmise peatüki järgi analüüsida, siis ei jää sellest mitte midagi järele, kõik on siin ebaloogiline jutt. Budism kasutab ära kõik mõtlemistüübid, välja arvatud loll mõtlemistüüp. Muidugi tasub teada, mis mõtlemistüüpi kasutada ja mitte pidada teaduslikku mõtlemistüüpi mütoloogiliseks ja vastupidi ning himurat mõtteviisi religioosseks mõtteviisiks jne. Kõige aluseks peab ikka olema kaks mõistet: kaastunne ja tühjus.

Selles peatükis kasutatakse austavat ja kõiki õnnestavat mõtteviisi.

25. On kaheldav, kas tiigrid käivad kõrbes, pigem käivad kõrbes lõvid; tiigrid armastavad rohkem jõgesid ja džungleid. Aga ütelda võib seda ikka. Teaduslik mõtlemine tuleb vahele ja hakkan mõtlema, kas on? Aga siin on ilus austav mõtlemine.

30. Kes siis lapsi sünnitaks, kui kõik sünnivad meestena. Aga Õnnemaal sünnitakse lootoseõitest.

35. Kas on peopesapehmet kalliskivi olemas? Mütoloogilises mõtlemises on.

51. Rõõmu tase on bodhisattva esimene tase. Šāntideva on siin jälle ülimalt tagasihoidlik.

loengute sisukorra juurde