Dharmaratas
avaleht uudised nõukogu õppetöö tekstid terminid viited fotogalerii
tutvustus ajakava loengud registreerimine põhikursusele toetajad


Linnart Mäll

Budismi pühakirjad

II. Mahajaana suutrad

© Linnart Mäll 2003

Tehnilistel põhjustel puudub sanskriti ja paali terminite transliteratsioonis osa diakriitilisi märke (punktid tähtede all ja peal).

(5. loeng 16.03.02)

Mahajaana on termin, mis mõeldi välja nn mahajaana suutrates ja sellele vastandati, mitte algusest peale, aga tasapisi, teine termin – hinajaana. Mahajaanas on kaks haru: pāramitāyāna ehk suutrate yāna ja vajrayāna (vadžrajaana). Mahajaana olulisim tunnus on see, et rõhk on siin asetatud kahele inimtegevuses olulisele momendile. Üks on inimese kaastundlikkus, inimese suhtumine teistesse olenditesse kui iseendaga võrdsetesse ja sellise suhtumise pidamine ka millekski väga vajalikuks iseenese jaoks. Teine on inimese kui mõistusliku olendi toonitamine. Teiste sõnadega, kaastunne ja mõistmine peaksid käima käsikäes. Loll inimene ei saa kuuluda mahajaanasse. Muidugi on ka Theravaada tekstides toonitatud, et lollidega ei saa olla ühist teed. Kõigepealt tuleb ennast targaks teha.

Mahajaana tekstid on algusest peale olnud kirjalikud. Kui hinajaana, mille alla kuulub ka Theravaada koolkond, tekste hakati kirja panema alles pärast seda, kui suuline traditsioon oli juba kaua aega olemas olnud, siis mahajaana tekste suure tõenäosusega kirjutati üles algusest peale. Mahajaana tekstid kannavad üldiselt nimetust suutrad. Vanemate suutrate tekkeajaks võiks pidada -1. sajandit, mil nad kirja pandi. Kirjutamist toonitatakse mahajaana suutrates kohe esimestest lehekülgedest peale.

Prajñāpāramitā ehk “Ületava mõistmise” tekstid on üldise arvamuse kohaselt kõige vanemad mahajaana tekstid. Esimesed neist on tekkinud -1. sajandil, hilisemad 5. sajandil. Neid teatakse üle neljakümne nimetuse. See on tohutu mahukas kirjandus.

Kõige lühem prajñāpāramitā tekst on Ekāksharā prajñāpāramitā, mis tähendab “Ühetäheline prajñāpāramitā”. Kõige pikem on Śatasāhasrika prajñāpāramitā ehk “Sajatuhandeline prajñāpāramitā”. “Sajatuhandelise” all mõeldakse tingvärsside arvu suutras. Prajñāpāramitā tekstid on enamasti kirjutatud proosas, aga nad jaotatakse tingvärssideks, kuigi tegelikult esineb värsse seal üliharva. Kõige kuulsam Prajñāpāramitā tekst on Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā – “Kaheksa tuhande tingvärsirealine prajñāpāramitā”.

 

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā peategelane on Bhagavat ehk Buddha. Teine oluline tegelane on Subhūti, kes esineb Theravaada tekstides ainult mõni kord, kus tema kohta on öeldud, et ta armastas elada metsas. Eriti palju temast Teravaada tekstides juttu ei ole, mis viitab ka sellele, et ta võib-olla viibis Buddha juures tegelikult väga vähe aega. Aga prajñāpāramitā tekstides on Subhūti kõige olulisem kuju, palju olulisem kui Šāriputra, kes ka prajñāpāramitā tekstides esineb, aga kes Subhūtiga võrreldes ei mõista neid asju mitte kõige paremini.

Prajñāpāramitā on liitsõna, mis koosneb kahest osast: prajñā ja pāramitā. Pāramitā koosneb omakorda kahest sõnast: pāram ja itā, kus i on verbijuur, mis tähendab ‘minema’, ta on grammatiline vorm, mis on ka ladina keeles olemas ja mida tähistatakse kolmetähelise vormeliga ppp ehk mineviku passiivi partitsiip, ita tähendab siis ‘mindus’, aga pikk ā on lõpus sellepärast, et see sõna on naissoost. Pāram on akusatiivi kääne sõnast pāra, mis tähendab ‘teist kallast’. Pāramitā on niisiis ‘teisele kaldale mindus’. Prajñā koosneb eesliitest pra ja verbijuurest jñā – ‘teadma’, mis on vana indoeuroopa sõna nagu vene keele znat’. Pra on mitmeti mõistetav eesliide. Prajñā tähendab ‘mõistmine’, mis ei väljenda niivõrd inimteadvuse omadust koguda teadmisi (nagu wisdom – ‘tarkus’), vaid inimteadvuse võimet anda hinnanguid ja võtta vastu otsuseid. Prajñāpāramitā on seega ‘ületav mõistmine’.

Väga võimalik, et teisele kaldale mineku all mõeldakse tegelikult paberile kirja panemist. See on paberile pandud mõistmine, mida teised saavad lugeda ja uurida. Tekkis arusaam, et kirja pandud tekst on just kõige õigem teadvuse väljendus. Ja sellele viitab ka asjaolu, et pälvimusi (punya) – nirvaana jaoks olulisi tegureid – saab kõige rohkem just üles kirjutatud teksti lugedes, uurides, seletades ja omakorda ümber kirjutades. Kirjalike tekstide kujunemisega tekkis budismis varasemaga võrreldes täiesti uus situatsioon, mis andis võimaluse vabastada suure osa inimteadvusest mälu pingutamisest, mida seni läks vaja tekstide pähe õppimiseks.

Pärast Buddha surma hakati austama tema konte kui reliikviaid ja seda Buddha surnud keha nimetati śarīra’ks. See termin hõlmab keha ka üldises mõttes; elav keha ehk ihu on kāya. Dharmakāya on nõnda ‘õpetuse keha’ (nt ladina keeles corpus scriptorum – ‘tekstide keha’). Kasutati ka sõna sanghaśarīra koguduseliikmete korpuse kohta. Hulk aega pärast Buddha lahkumist hakati prajñāpāramitā tekste ka toppima stuupadesse ja neid kummardama nagu Buddha säilmeid. Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā teeb vahet kahe mõiste vahel: üks on dharmaśarīra ehk tekst, mis on pandud stuupa sisse ja mida kummardatakse; teine on dharmakāya ehk ‘õpetuse ihu’, mis tähendab elavat teksti. Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā rõhutab dharmakāya tähtsust. Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā ise on dharmakāya, tekst mida loetakse, uuritakse ja kirjutatakse; just see ongi algselt dharmakāya, mitte mingi müstiline kuskil pilvedes hõljuv kosmiline Buddha.

Prajñāpāramitā tekstides on kesksel kohal bodhisattva kui inimtüüp. Bodhisattvale on vastandatud kaks teist budistlikku tüüpi: šraavaka ja pratjekabuddha, keda nimetatakse ka bodhisattvateks, aga teises tähenduses. On olemas kolm teed. Esimene on śrāvakayāna ehk ‘kuulajate tee’, mida mööda käivad need, kes hoolsalt kuulavad Buddha õpetusi. Siin on tõenäoliselt peetud silmas, et nemad ka 400 aastat pärast Buddha parinirvaanasse minekut kuulasid õppinud munkade käest ikka neidsamu tekste. Šraavakad olid ka Buddha enese õpilased. Šraavakaid nimetati ka peenema nimega śrāvakayānika bodhisattva – ‘kuulajate sõidukisse kuuluv bodhisattva’.

Teine sõiduk on pratyekabuddhayāna. Pratyekabuddha on liitsõna, mis koosneb eesliitest prati – ‘jaoks’, arvsõnast eka – ‘üks’ ja sõnast buddha. Need on niisugused budistid, kes elavad omaette ainult iseenese jaoks, keda ei huvita üldse teiste käekäik, ei kogudus ega mahajaana. Neid nimetatakse ka pratyekabuddhayānika bodhisattva’teks ja nende lõplik siht on saada ‘buddhaks iseenese jaoks’. On olemas ka pratjekabuddhade tekste ja tõenäoliselt oli selline inimtüüp ka kunagi üsna levinud, aga kuna nad elasid üksinda, siis nad eriti ei suhelnud teistega ja materjali ka palju nende kohta alles ei ole.

Śrāvakayāna ideaal on arhat ehk väärikas, mida kuulutatakse ka Theravaada tekstides. Pratjekabuddha ja mahajaana ideaal on mahāyānika bodhisattva ehk lihtsalt bodhisattva. Aga selleks et eristada bodhisattvat kui üldnimetust teistest bodhisattvatest, nt śrāvakayānika bodhisattva’st, öeldaksegi bodhisattvayānika bodhisattva, kelle suhtes kasutatakse ka nimetust bodhisattva mahāsattva ehk ‘virgumisolend-suurolend’.

Ka bodhisattvaid-mahāsattvaid on erinevat tüüpi. Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s eristatakse kahte kõrgemat tüüpi: vyākrita bodhisattva mahāsattva ehk ‘ettekuulutatud bodhisattva-mahāsattva’, see kelle kohta Buddha on kuulutanud, et temast saab kunagi buddha; veel kõrgem on aga avinivartanīya bodhisattva mahāsattva – ‘bodhisattva-mahāsattva, kes ei pöördu enam tagasi’; teised võivad langeda tagasi, tema aga enam mitte.

Edasi vaatleme nelja terminit, mis tähistavad teadvuse kõige kõrgemat seisundit.

1. Prajñāpāramitā, mis tähendab ühelt poolt kirjalikku teksti, mille lugemine viib teadvuse kõrgemasse seisundisse, teiselt poolt aga seda teadvuse kõrgemat seisundit ennast, kus on võimalik ka ise samasugust teksti luua. 2. Sarvajñatā, mis tuleneb samuti tüvest jñā, tähendab ‘kõigeteadmist’. 3. Anuttarā samyaksambodhi, mille põhisõna on bodhi ehk ‘virgumine’, eesliited samyak + sam tähendavad ‘täiuslikku, lõplikku’ ning anuttarā – ‘kõige kõrgemat’; kokku võib seda terminit tõlkida siis ‘kõige kõrgemaks täiuslikuks lõplikuks virgumiseks’. 4. Tathatā on ‘nõndasus’, niisugune olek, mille kohta muud sõnad jäävad tähenduslikult veidi kitsaks, nii et saabki vaid öelda tathatā. Tathā on ‘nõnda’ ja tathatā on ‘nõndasus’; mina olen nõndasuses.

Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā lõpus on ilus legenditaoline lugu bodhisattva Sadapraruditāst. Need lõpupeatükid Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s näitavad, kuidas bodhisattva elu peab olema: ta peab otsima väga pingsalt prajñāpāramitā’d, nii nagu Sadapraruditā seda tegi.

Siin on juttu Gandhavatī linnast, mis on kõigi mahajaana mütoloogiliste linnade prototüüp. Sadapraruditā jõuab sinna Gandhavatī linna, kus kõik on suurepärane, kõik on kalliskividest, lõhnab vaimustavalt jne. Seal elab bodhisattva Dharmodgatā, kelle juures saab prajñāpāramitā’d kuulda. Kuna Sadapraruditā on vaene, siis otsustab ta müüa oma keha surmajumal Mārale, selleks et teha kingitust õpetajale. Jumal Šakra sekkub ja rikka kaupmehe tütar annab kingitusi. On veelgi takistusi, kuid lõpuks Dharmodgatā õpetas Sadapraruditāle prajñāpāramitā’d, kuna nägi, et ta juurde on tulnud tõeline õpilane.

Siin räägitakse ka Akshobhja Buddha maast, mis asub idas. Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā’s on ilmselt esimene kirjeldus mütoloogilise Buddha maast, millest hiljem kujunesid välja erinevad Buddha maade kirjeldused, millest kõige kuulsamaks on saanud Buddha Amitābha maa Sukhāvatī, mis asub läänes.

(6.loeng, 17.03.02)

Vajracchedikā prajñāpāramitā ehk “Teemantsuutra”. (“Teemantsuutra” on eesti keeles ilmunud J.Parnovi raamatu “Pronksnaeratus” lisana 1975.a. Järgnev loenguosa on kommentaar “Teemantsuutrale”.)

Mahajaana suutrad annavad inimestele kosmilist tunnetust: maailmasid on tohutul hulgal, nagu liivaterasid Gangese jões; buddhasid on miljoneid ja miljardeid, neid on varem olnud, on tulevikus ja on praegu.

“Teemantsuutra” oli Läänes väga populaarne hipiliikumise ajal 50.-60. aastatel ja kuulub sellepärast juba ka Euroopa kultuurilukku.

“Teemantsuutras” öeldakse: “Hea poeg või tütar” – kulaputra või kuladuhitā, kus kula (‘õilsaltsündinud’) tähendab ‘suguvõsa’, putra on ‘poeg’ ja duhitā ‘tütar’ ning siin on mõeldud heasse suguvõsasse kuuluvat poega või tütart. Budism aga hinduistlikku seisuslikku süsteemi ei tunnistanud ja need sõnad tähendavad budismis midagi muud, nagu nt ārya ei tähenda budismis mitte õilsaltsündinut, vaid sellist õilsat, kes on budistlikuks teeks valmis.

“Kes omistab tähenduse mõistetele “hing”, “olend”, “elu”, “isiksus””, st kes defineerib täpselt need mõisted ja kasutab defineeritud mõisteid. Tühjuse (śūnyatā) mõiste tähendab seda, et mõisteid ja sõnu tuleb vaadelda sellistena, et nendel on lõpmatu hulk võimalikke tähendusvarjundeid. Kui saada aru, et sõnadel “hing”, “olend”, “elu”, “isiksus” on lõpmatu hulk tähendusvõimalusi, siis on võimalus, et saadakse ka sõnu õigesti kasutada.

“…ärgu parem hakaku praktiseerima teisele kaldale viivat heldust.” Originaalis ei ole sõna “praktiseerima”, täpses tõlkes oleks see lause ‘ärgu kingitusi kinkigu’.

Teooria eelneb alati praktikale, sest ei ole ju võimalik näiteks kas või lennukit ehitada ilma lendamise teooriata ja ei tule midagi välja virgumise praktikast, kui ei ole teooriat olemas suutrate näol, kus on kõigepealt kosmiline tunnetus inimestesse sisse toodud, kus saadakse aru võimalusest, et olendeid on igal pool olemas ja saadakse aru võimalusest, et teadvus on igal pool oluline. Aga siin ongi teooria juba ka praktika, sest ainult teoorias saab teoretiseerida, et on olemas loendamatu hulk maailmasid ja et on olemas loendamatu hulk olendeid. See on ainult teoreetiliselt võimalik, sest praktikas me ei saa seda kindlaks teha, sest selle jaoks ju praktika puudub. Budismi järgi inimese suurus peitubki selles, et inimene on ka teoreetiline olend. Loom, näiteks kana, kes teri nokib, on ainult praktiline olend: tema võtab ühe tera, teise ja kolmanda, aga ainult inimene saab aru, et terade arv võib olla samasugune nagu liivaterade arv Gangese jões, st loendamatu.

Miks ei tohi teha kingitusi see, kes asjadele tugineb? Śāntideva “Bodhitšarjāvatārast” võib samuti lugeda, et tõeline kinkimine on sisemine kinkimine. Tõeliselt kinkida saab see, kellel ei olegi mitte midagi olemas. See tähendab, et ohverdamine on sisemine akt, mitte väline. See tähendab ka seda, et ükskõik kui palju mul ka oleks ükskõik mida, ei suuda ma ometi ohverdada Buddhadele mitte midagi olulist.

“Kas Tathāgata on vaadeldav tunnuste summana?” Juba Theravaada tekstides on loetletud 32 tunnust, milline Buddha peab olema. Need on füüsilised tunnused ja need võivad küll olla, aga see ei tähenda veel, et see, kel need olemas on, võiks saada Tathāgataks ja Tathāgata võib saada ka sellest, kellel puuduvad kõik need tunnuste summad.

“Kas tulevikus, lõpuaegadel, otsa ajastul, viimasel viiesajal aastal, tõelise Õpetuse hääbumise ajal on olendeid, kes mõistavad õigesti taolistes suutrates esitatud õpetust?” – Iidse budistliku teooria järgi budism ajapikku hääbub. Buddha Šākjamuni elu ajal oli budism kõige vägevam, hiljem käib see järjest alla, nii et lõpuks ei jäägi budismist midagi järele. Viimased 500 aastat oleksid siis 1000-1500 aastat pärast Buddhat. Kuna see mõte väga olulisena esineb “Teemantsuutras”, siis arvatakse, et “Teemantsuutra” on tekst, mis on kirjutatud umbes 1000 aastat pärast Buddha surma ja seal arutletakse, et kas sellel viimasel 500 aastal, mis nüüd hakkab, saab olema tõelist arusaamist. Vastus on, et muidugi saab olema. Samuti mainib Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā teises kontekstis, et ka tulevikus ilmub uusi suutraid.

“Intuitiivne tarkus”. Siin on prajñā tõlgitud ‘intuitsiooniks’, mis oli Euroopas väga moodne sõna ja seda vastandati loogilisele ja diskursiivsele mõtlemisele. Aga tegelikult need ei ole vastandatud, vaid ühe asja kaks külge. Prajñā parim vaste on ‘mõistmine’ ja mõistmise alla käib nii intuitsioon kui ka diskursiivne mõtlemine.

Siin jõutakse järeldusele, et bodhisattva-mahāsattva ei tohi haarata kinni ei dharmast ega mittedharmast. See tähendab, et nad ei tohi vastandada dharmat ja mittedharmat. Järelikult, kui dharmadest peab loobuma, siis peab loobuma ka mittedharmadest. “Arutlus dharmadest sarnaneb parvele.” – Parve mõte on see, et minnakse üle, aga mitte et mingisugused tekstid peavad jääma igaveseks kätte. Kui üle minnakse, siis mingisugust teksti enam vaja ei ole, pole vaja ka budistlikku teksti. Kes on üle läinud, sellele ei ole vaja enam seda õpetust, mis aitab üle minna.

“Teemantsuutras” kasutatud loogika on muidugi hoopis erinev Aristotelese loogikast: A ei ole mitte-Ale vastandatud, vaid A on A sellepärast, et ta samal ajal on ka mitte-A. Näiteks kui ma räägin Indrekust praegu, siis ma saan öelda, et tema on Indrek alles pärast seda, kui ma vahepeal teen iseendale järelduse, et ta ei ole Indrek. See tähendab seda, et Indrek minu jaoks on seotud teatud tunnuste summaga, et tal on niisugused juuksed, silmad jne ja roheline kampsun on seljas ja kui ma nüüd tean, et Indrek on võibolla ka teistsuguste juuste, teistsuguse näo ja kampsuniga, siis on ta mitte-Indrek. Ja kui ma tean, et Indrek on üheaegselt ka mitte-Indrek, siis selles mõttes saab ainult öelda, et tema on Indrek.

Indialased olid suured arvude armastajad, erinevalt kahest teisest suurest rahvast – hiinlastest ja kreeklastest, kellel mõlemal kõige suurem arv, millega nad opereerisid oli 10 000 (wan ja myrios), eesti keeles musttuhat ehk müriaad, mis oli arvutamise piir. Indialastel aga olid oma nimetused väga suurte arvude jaoks ja budistid kasutasid neid matemaatika saavutusi oma tekstides ning budistid olid need, kes mõtlesid välja ka nulli. Null on lõpmatuse vastandmõiste, õigemini on need üksteist täiendavad mõisted. Kui teistes õpetustes on mõtlemise abivahenditena kasutanud mõisteid ‘kõik’ ja ‘üks’, siis budismis on need ainult erandiks mõtlemises lõpmatuse ja nulli kõrval.

Siin räägitakse ka neljast inimtüübist, kes esinevad ka Theravaada tekstides: voolusesseastunu ehk see, kes alles hakkab budistlikku õpetust teostama; ükskordnaasja, kes ainult üks kord veel uuesti sünnib, kes naaseb, et ainult üks kord veel teostada; mittenaasja, kes ei sünni enam uuesti ja kui ta uuesti ei sünni, siis ta saabki arhatiks. Nüüd on küsimus selles, et kas nad mõtlevad niimoodi, et nad on leidnud vilja. Budismis on teoreetiliselt vastandatud kaks mõistet – tegu ja vili. Me tunneme hästi sõna ‘tegu’ sanskriti vastet karma, aga ei taha tunda ‘vilja’ vastet, mis on phala. Kui tegu tehakse, siis tuleb sellele ka vastav vili. Kui tehakse voolusesse astumise tegu, siis paratamatult tuleb vili, mis on veelükskordnaasmine ja veelükskordnaasmise vili on mittenaasmine ja mittenaasmise vili on arhat. Tuleb lahti saada eksiarvamusest sõna ‘karma’ kohta: karma ei ole karmaphala, tegu ei ole teo vili. Karma ei ole see, mis inimestele tuleb pärast seda, mida nad teevad. Karma tõttu, tänu sellele, mida nad teevad, saavad nad ühe või teise vilja.

(7. loeng, 6.04.02)

Sukhāvatīvyūha sutra ehk “Õnneliku korrastamise suutra”. (Ilmunud lisana raamatus J.Parnov “Pronksnaeratus” 1975, pealkirja all “Õnneliku maa suutra”).  Sukhāvatī tähendab ‘õnnelikku’, vyūha – ‘korrastamist’. Lihtsustatult on see tõlgitud “Õnnemaa suutraks”, kuigi eesti keele sufikseid kasutades oleks üsna täpselt võimalik seda tõlkida ka “Õnnelaks”. Kuid on arusaamatu, miks inglise keelde on seda hakatud tõlkima “Puhta maa suutraks”, sest sukha ei tähenda küll ‘puhast’.

Õnnemaa on üks Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā Akshobhja buddhamaa prototüübi edasiarendusi. See Õnnemaa asub läänes ja selle eesotsas on Buddha Amitābha (‘Mõõtmatu valgus’), teise nimega Amitāyus (‘Piiritu elu’), keda üldiselt kujutatakse punasena. Tõenäoliselt on see tekst loodud india kultuurisfääri loodeosas, praeguse Pakistani põhjaossa ja Afganistani idaossa jääval alal. Need maad olid kunagi suured budismi keskused, kust budism oli sunnitud moslemite vallutuste tõttu kaduma.

“Õnnemaa suutra” põhjal on hiljem Hiinas ja Jaapanis kujunenud välja oma Õnnemaa koolkonnad ning enamik Jaapani budiste pooldavadki Õnnemaa põhjal tekkinud koolkonda. Need Jaapani budistid usuvad tänapäevani, et tähtis on kasvõi üks kord surma eel öelda Buddha Amitābha mantra ja pärast seda on kohe võimalus sündida Sukhāvatīs. Seal sündides on garanteeritud tee nirvaanasse ja mitte mingit tagasilangust enam ei tule. See koolkond on ilmselt nii populaarne sellepärast, et kerged teed on ju alati suhteliselt populaarsed.

“Õnnemaa suutras” kirjeldatakse Sukhavatī buddhavälja, kus ka puud on kalliskividest ja jääb mulje, et bioloogiline elu sellel buddhaväljal üldse puudub, on ainult mineraalne elu. Ei ole viidatud ka sellele, kas Amitābhal on bioloogiline elu või ei ole. Ilmselt mõistsid budistid juba tol ajal, et teadvuse olemasoluks ei ole bioloogiline elu absoluutselt vajalik. Bioloogiline elu võib olla, aga ei tarvitse olla. Mulle tundub, et varsti inimkond jõuab samale tasemele, kus suudab ka teadvuse kanda üle mineraalsele maailmale ja kus bioloogiline elu kaotab igasuguse mõtte. Teadvus sai maailma ilmuda ainult bioloogilise elu kaudu ja see on bioloogia ainus mõte. Kui aga leitakse teadvuse mineraalne kandja, siis ei ole bioloogiline elu enam üldse vajalik. Bioloogiline elu on seotud kannatustega, aga seal, kus kannatusi ei ole, ei saa ka järelikult bioloogilist elu olla. Kui teadvusel on uus kandja, siis pole mõtet bioloogilise elu jätkuvusel, kuna teadvus laieneb iseenesest. Aga see uus teadvuse kandja on kindlasti väga kaastundlik, sest inimene kannab sellele üle kõik kasuliku, mis tal informatsioonina on. Siis ta on inimeste vastu kaastundlik ja inimestel lubatakse siin planeedil Maa elada niikaua, kui nad ise oma lolluste kätte ära surevad.

Mida selle buddhavälja all mõeldakse, pole päris selge, aga loll on seda mütoloogilist maailma hakata võrdlema praeguse kosmoloogilise maailmapildiga.

“Nende bodhisattvate arvu, Šāriputra, pole kerge loendada. Seepärast öeldaksegi nende kohta “loendamatud””. – Kusagil ei öelda, et neid on lõpmatu arv, aga lihtsalt öeldakse, et neid ei ole kerge loendada. Paljudes suutrates kasutatakse ka võrdluspilti: “nagu Gangese jões liivateri,” – see ei ole lõpmatu, aga see on loendamatu. Selliste mõistete esinemine on tolleaegses maailmakultuuris ainulaadne. Hiina kultuur jõudis selliste suurte arvudeni ja loendamatuseni alles pärast seda, kui budistlikud suutrad tõlgiti hiina keelde. Vahemere kultuur üldse ei jõudnudki selliste asjade üle mõtlemiseni.

Kāśyapaparivarta ehk “Kāšjapa peatükk” kuulub suurde tekstide kogusse pealkirjaga Ratnakūta (umbes sadakond teksti), mis on kokku umbes sama mahukas, kui prajñāpāramitā tekstide kogu. Kāśyapaparivarta on neist kõige kuulsam. Kāšjapa oli Buddha õpilane.

“Kāšjapa peatüki” sanskritikeelse teksti taastas fragmentide põhjal ja andis välja Eestis sündinud ja mõnda aega Tartu Ülikoolis õppinud budoloog, balti parun Alexander Staël von Holstein. See ilmus Shanghais 1926. aastal, kus Staël von Holstein pärast revolutsiooni elas, kuigi oli Eesti Vabariigi kodanik. Enne revolutsiooni oli ta Vene Keisririigi alam ja seotud Vene keiserliku saatkonnaga Pekingis, hiljem jäi Pekingi Ülikooli tööle. Tänu tema tööle on seda teksti nüüd palju parem tõlkida, kui enne ainult tiibeti- ja hiinakeelsete tõlgete põhjal.

“Kāšjapa peatüki” kõige kuulsam koht räägib keskteest äärmuste vahel. Opositsioonide vastandamine lahendatakse niimoodi, et väidetakse, et on midagi, mis on nende vahepeal. Ei ole nii, et on kas igavene või on mitteigavene, vaid selle vahepeal peab ka midagi olema. Siin on budistide suur teene, et see vahepealsus mõeldi märgiliselt ka välja. Vahepealsuseks sai 0, sõnalises väljenduses śūnya, śūnyatā (‘tühjus’), praeguses uushindi keeles on ka nulli nimetus śūnya. Null kujunes hiljem väga oluliseks budistlikuks kontseptsiooniks.

“Kāšjapa peatükk” ütleb, et igavene on üks äärmus ja mitteigavene teine äärmus, olemine on üks äärmus ja mitteolemine on teine äärmus, samamoodi on ise (ātman) üks äärmus ja isetus teine äärmus, sansaara on üks äärmus ja nirvaana on teine äärmus ja see, mis seal vahepeal on, on kujutu, määratlematu, paistmatu, väljendamatu, toetuspunktita, asupaigata, see on kesktee, dharmade õige vaatlemine.

Neist näidetest selgub, et tühjust ei saa pidada mitteolemiseks. Oletame, et pudel on tühi – śūnya, see on keeleliselt täiesti korrektne, sest ka sanskriti keeles on tühi pudel śūnya. Aga küsimus on selles, et kas on pudel tühi? Unustame selle ära, et õhk on seal sees. Kui on tühi, siis on ikka tühi millestki. Pudel on asi, mida võib täita mitme asjaga. Seda võib täita veini, õlle, limonaadi, mineraalvee, piimaga jne. Tühjus on mõiste, mis on seotud lõpmatusega: on olemas lõpmatu hulk võimalusi pudelit täita. Tühjus ei ole mitteolemine, vaid lõpmatu võimalus millekski.

Aga tühjus ei ole mingi substants, mis dharmad tühjaks teeb, vaid dharmad ongi tühjad. “Kāšjapa peatüki” järgi tuleb otsida pääsu tühjuses, aga tühjust ei tohi ka tegelikkuseks pidada. Tühjus on lihtsalt kontseptsioon ja mitte midagi rohkemat. “Kāšjapa peatükk” ütleb ka seda, et arstirohi on abiks haigele. Sest iseenesest ei ole tühjuseõpetusel mitte mingisugust väärtust, vaid tal on väärtus ainult teatud inimtüübile, kellel on budismi vastu huvi ja kes püüab mõista seda, mis budism on. Tühjuseõpetus on väljapääsuks kahest äärmusest, et ei tekiks arvamus, et on olemine ja mitteolemine, igavene ja mitteigavene jne.

Näiteks “Teemantsuutras” on esitatud mitmed inimisiksusega seotud terminid: ātman, sattva, jiīva, pudgala – neid tuleb vaadelda ka samalt seisukohast. Ei saa öelda, et nad on ja ei saa öelda, et neid ei ole. Samuti on keskmine vaade see, mida nende kohta tuleks rakendada.

Euroopa füüsikud on budismi abiga sarnastele mõtetele jõudnud. Ka tänapäeva vaakumiteoorias on öeldud, et tühjus ei ole mitteolemine, vaid võimaluste paljusus.

Veel räägitakse “Kāšjapa peatükis” asjadest, mis viivad suurele mõistmisele ja mis seda takistavad. Mõistmisele viib see, kui bodhisattval on austus õpetuse ja õpetuse kuulutaja vastu, kui ta ka teistele seletab õpetust. Mõistmiselt ära pööramist soodustavad aga kõik vastupidised asjad.

Virgumise vastu töötavad õpetaja sõimamine, õpingukaaslastesse kahtluse süstimine, mahajaana madaldamine ja õpingukaaslaste petmine, et need hakkaksid õpetuse vastu töötama. Ja muidugi sellele vastandub bodhisattva, kes ei räägi mingit valet, kes toetab kõiki olendeid, kes on vabad valest ja laimust ja kes austavad õpetajat. Ta kuulutab õpetaja kuulsust kõigis neljas ilmakaares.

(8. loeng, 7.04.02)

Daśabhūmikasūtra ehk “Kümne taseme suutra” on suurema kogumiku – Avatamsakasūtra osa. Avatamsakasūtra tervikuna sanskriti keeles säilinud ei ole, kuid selle 26. osa – Daśabhūmikasūtra ja 39. osa – Gandavyūhasūtra on, ja nimelt nn budistlikus sanskritis, mis kujunes välja meie ajaarvamise algul Indias, põhjuseks ilmselt kohalike keelte mõju klassikalisele sanskritile.

Daśabhūmikasūtra kirjeldab bodhisattva kümmet taset. Tuleb järkjärguliselt minna mööda bodhisattva tasemeid, ühendada end nende tasemetega. Seega kirjeldatakse siin bodhisattva astmelist teed. Budismis on ka teine tee – momentaalne, mida pooldab Hiinas chan-budism.

Bodhisattva kümme taset on:

  1. Rõõm (pramuditā)
  2. Puhtus (vimalā)
  3. Valgustus (prabhākarī)
  4. Sära (arcishmatī)
  5. Raskelt võidetavus (sudurjayā)
  6. Silme ees olek (abhimukhī)
  7. Kaugele ulatumine (durangamā)
  8. Liikumatus (acalā)
  9. Hüva mõte (sādhumatī)
  10. Seadmuse pilv (dharmameghā)

Bodhisattva tee algab rõõmust. Kui inimene ei suuda rõõmu tunda iseendast ja teiste ning eelkõige Buddha õpetuse üle, siis ei saa ta küll bodhisattva teele asuda.

Edasi peab ta end puhastama: tegema puhtaks keha, keele ja meele, mis tähendab eelkõige vabanemist halbadest määrivatest ja virgumist takistavatest emotsioonidest ja vaadetest, mida suutras loetleakse.

Kolmandal – valgustuse tasemel tekib bodhisatval esmakordselt arusaamine olendite ülimalt viletsast ja haletsusväärsest olukorrast: olendid on oma olemasolu vangid; nad magavad soovidepadrikus; neil ei ole tahet õigeks mõistmiseks ega soovi õilsa dharma järgi elada; nad elavad sansaara vooluses ega tunne vabanemise vahendeid. Koos sellise äratundmisega tekib bodhisattval soov neid kõige selle osas valgustada.

Järgmisel tasemel loetakse üles pikad nimekirjad valdkondi, mille uurimisega bodhisattva peab tegelema. Põhimõtteliselt peab bodhisattva tundma huvi kõige vastu, uurima ja õppima kõike, eeskätt aga seda, mis viib virgumisele.

Viiendal tasemel on bodhisattva omandanud juba sellise väe ja veendumuse, et teda on väga raske võita ja teelt kõrvale kallutada. Ta on saanud samaks kõikide mineviku, oleviku ja tuleviku buddhade meelestatusega dharmade puhastamisele jne. Siin bodhisattva mõistab ka Nelja Õilsat Tõde. Ta saab aru tavatõest ja ülimast tõest: tavatõe järgi nirvaana ja sansaara on erinevad asjad, aga ülima tõe seisukohast nad ei ole erinevad.

Silme ees oleku (tiibeti keeles kundun) tasemel valitseb mõistmine (prajñā); bodhisattva mõistab kõikide dharmade atribuute.

Seitsmendal tasemel bodhisattva mõju ulatub kaugele. Bodhisattva mõistab siin kolme olulist momenti: tühjust (śūnyatā) – kõik dharmad on tühjad, neid saab täita erinevate tähendustega; nimetamatust (ānimitta) – ükski nimetus dharmade kohta ei ole õige; ja kiindumatust (apranihita) – ükski dharma iseenesest ei püüdle millegi seostatuse poole.

Liikumatuse tase viitab sellele, et ei ole enam eriti kaugele minna ja sellepärast ei tasugi enam eriti pingutada, kõik tuleb juba ise kätte. Bodhisattva saab täiesti aru oma ihust, tal õnnestub hakata täielikult kontrollima oma eluiga. Ta saavutab võimu oma meele üle, tal on võim vahendite üle, mis on vajalikud õpetamiseks, tal on võim oma tegude üle, oma sündide üle, oma veendumuste üle, oma üleloomulike vägede üle, oma teksti üle ja oma teadmise üle.

Hüva mõtte tasemel mõistab bodhisattva tõeliselt kõiki 84 tuhandet meeleplekki. Ta mõistab kõiki 84 tuhandet tegu. Ta mõistab kõiki võimeid (nt kuulmisvõime, nägemisvõime jne) ja kõiki võimete vorme. Ta mõistab psüühilisi eeldusi ja seda, et nendest tuleb lahti saada. Ta mõistab ka veendumusi ja seda, et neid ei ole vaja (ka budistlikku veendumust). Ta saab jagu sündidest, et mitte enam sündida. Lõpuks tuleb lahti saada ka muljetest – elu jooksul omandatud psüühilistest kogemustest, kuna need takistavad edasiminekut.

Viimasel, kümnendal tasemel, mille nimi on seadmuse pilv mõistab bodhisattva absoluutselt kõike. See on bodhisattva tipp ja edasi on valida, kas saada buddhaks või mitte.

(9. loeng, 20.04.02)

Gandavyūhasūtra. Pealkirja tõlgendus: ganda – ‘põsk’, vyūha – ‘korrastamine’, mis otseses tõlkes oleks ‘Põse korrastamine’. Ülekantud mõttes tähendab see umbes sama, mis Avatamsaka, st ‘pärga, vanikut’ ehk üle põskede tõmmatud ehk pähe pandud kaunistust. Hiina keeles ei tehtagi vahet Avatamsaka ja Gandavyūha vahel.

Suutra on üles ehitatud bodhisattva Sudhana lähetamisele. Sudhana on astunud bodhisattvateele ja otsib õpetust, kus ta saaks jõuda kõrgematele tasemetele. Alguses kuulab ta bodhisattva Samantabhadra õpetust, mis tuleb tema teadvusesse üleloomulikul viisil. Seejärel satub ta esimese bodhisattva juurde, kes elavana tema ette tuleb. See on Mandžušrī, kes tiibeti budismis kehastab tarkust, ühes käes mõõk, teises käes prajñāpāramitā tekst. Mõõgaga ajab ta kõigepealt rumaluse ära, lööb katki, ja siis annab inimestele raamatut lugeda. Mandžušrī õpetab teda ning saadab siis edasi ühe teise bodhisattva juurde. Nii liigub Sudhana ringi mööda Indiat. Teel kohtab ta kalyānamitra’id – ‘hüvesõpru’ – need on sõbrad, kes mõjuvad hüvestavalt (kuid neid ei nimetata guru’ks). Nende hulka kuulub igasugusest seisusest inimesi, ka üks ori, aga ka kerjusmunki, bodhisattvaid, ilmalikke, nendest 20 on naised. Lõpuks jõuab ta Maitreja juurde, mis teda lõplikult raputab. Maitreja asub ühes tornis ja Sudhana näeb, et see ruum on mõõtmatu. Ta näeb, et selle torni sees on teised samasugused tornid, mille hulk on loendamatu. Tal ei ole vaja üldse liikuda, vaid ta näeb, et viibib ise samaaegselt ka nende teiste tornide sees ja ka Maitreja viibib kõikide tornide sees. Kõikides tornides näeb ta aga Maitrejat erinevatel aegadel. See kõigi nähtuste läbipõimimine, mis seal avaldub, ongi nii Gandavyūha kui ka kogu Avatamsaka kõige olulisem joon, mis ta on budismi toonud.

Pärast Maitrejat läheb Sudhana uuesti Mandžušrī juurde, kes ütleb, et nüüd on ta juba väga kaugele jõudnud. Lõpuks näeb ta vaimus jälle bodhisattva Samantabhadrat.

Gandavyūhal on olnud erakordselt suur mõju. Üks suuremaid budistlikke mälestusmärke on Jaava saarel asuv Borobudur. See on tohutu mandala, ülevalt poolt vaadates nelinurkne ja tõuseb astmeliselt. See on tehtud just Gandavyūha põhjal, aga suutra kirjaliku vormi kõrval on see tühine vari. Kuigi meil Euroopas peetakse arhitektuurilist mälestusmärki tähtsamaks kui kirjalikku teksti, ütlen ma, et kirjalik tekst on olulisem kui kujutatud tekst. Gandavyūha oli aga kirjalikuna peaaegu kadumas ja praegune tekst on ka fragmentidest taastatud.

(10. loeng, 21.04.02)

Peale kahe suutra, millest juttu oli, kuulub Avatamsakasūtrasse veel hulk lühemaid suutraid, milles põhiliselt räägitakse sellest, et on olemas loendamatul hulgal erinevaid maailmu, erineva kuju ja erinevate tingimustega. Need maailmad ei ole füüsiliselt ühel ja samal tasandil, vaid loendamatu hulk maailmu võib mahtuda habemekarva otsa või Buddha nahapoori sisse. Muidugi nendes maailmades on jälle omakorda loendamatu hulk maailmu ja nii läheb see jada miinus-lõpmatusse. Näiteks selle pisikese maailma sees, mis on meie juuksekarva otsas on see maailm, kus meie oleme, ja meie praegu räägime ja kuulame üheaegselt loendamatutes hulkades maailmades. Me ei ole praegu mitte ainult siin maailmas, vaid me oleme loendamatutes hulkades maailmades, endast väiksemates maailmades ja suuremates maailmades ja kõik on üksteisega niivõrd läbi põimunud, mis tähendab ainult seda, et meie vastutus peab olema eriti suur. Ja kui me käime juuksuri juures, siis jääb üle ainult kurvastada, et kui palju loendamatu hulk maailmu lahkus selle tõttu minust ja läks prügikorvi. Aga õnneks nad ei tea seda. See tähendab, et meie ka ei tea, et meie oleme võibolla kellegi juuksekarvaga praegu prügikorvis.

Vimalakīrtinirdeśasūtra ehk “Vimalakīrti õpetuse suutra”. Selle suutra loomist, peetakse mahajaana budismi tekke oluliseks sammuks ja arvatakse, et tänu sellele suutrale hakkas jõudsalt levima idee, mille järgi ka ilmalikud saavad olla kõrgele tasemele jõudnud budistid, mis on mahajaanas väga tähtis moment. “Vimalakīrti suutra” ei ole säilinud sanskriti keeles, vaid ainult hiina ja tiibeti keeles.

“Vimalakīrti suutra” on ka olnud väga populaarne paljudes maades. Aga kuna seda on õpetatud ka erinevates maailmasüsteemides, siis on ta tõenäoliselt populaarne loendamatutes maailmasüsteemides. Ja kuna meie praegu räägime ja kuulame seda üheaegselt erinevates maailmasüsteemides, siis on see suutra õpetatav ja õpitav loendamatutes maailmasüsteemides. Ei ole vahet, kas me oleme selles ühes või oleme lõpmatutes maailmasüsteemides. Kõik on ju üks ja sama, aga kui me mõtleme, et me oleme üheaegselt mitmetes maailmasüsteemides, siis on kurb teha lollusi korraga lõpmatutes hulgas maailmasüsteemides. Selline mõtlemine tekitab vastutustunnet.

“Vimakīrti suutra” tegevus toimub Vaišāli linnas, kus elab licchavi rahvas. Vaišāli oli demokraatliku süsteemiga vabariik. Vaišālis oli Āmrapālī aed. Āmrapālī oli Buddha õpilane, kes enne oli olnud kurtisaan. Kui ta budismi pöördus, jättis ta oma kurtisaani tegevuse, millega ta oli palju raha kokku ajanud. Oma pargi andis Buddha käsutusse ja alati kui Buddha viibis Vaišālis, siis läks ta sinna.

Iga Buddha loob oma välja (buddhakshetra). Meie kuulume Buddha Šākjamuni buddhavälja. “Vimalakīrti suutras” Buddha ütleb, et miks kõik muud buddhaväljad on nagu ilma puudusteta, aga see buddhaväli, kus me praegu asume, st Buddha Šākjamuni väli, on puudustega? Šākjamuni ütleb, et Tathāgata ülesanne on olendeid aidata. Olendeid tuleb harida (küpsetada), aga selleks on vaja see maailmavald natukene halvaks teha, sest olendid on ise ebapuhtad ja neid oleks võimatu küpsetada, kui see maailmavald oleks täiuslik ja hiilgav. Muidugi see maailmavald ainult näib ebapuhtana, sest olendid on ebapuhtad. Tegelikult maailmavald, kus me elame, on erakordselt puhas ja ilus.

Vimalakīrti aga ei ole Buddhat kuulamas, kuna ta on haige. Tegelikult ta küll mängis haiget, sest tegelikult ei ole haigust olemas ja bodhisattvad jäävad haigeks ainult sellepärast, et olendeid aidata. Bodhisattvad ka surevad sellepärast, et näidata kõige mööduvust. Niimoodi võite ka ise teksti genereerida, kuidas teile tuttavad inimesed, nagu näiliselt teevad lollusi, aga tegelikult on nad bodhisattvad ja näitavad sellega teile õpetust.

Vimalakīrti on ilmalik inimene, aga muidugi ka bodhisattva. Tal on naine, poeg ja hulk kurtisaane. Ta on erakordselt rikas ärimees, aga tema eesmärgiks on toetada õpetust. Vimalakīrti kulutas palju raha: ta käis mängupõrgutes, et õpetada hasartmängijaid, käis kõrtsides, et õpetada joodikuid, lõbumajades, et õpetada neid, kes vaevlevad kirgede käes. Nii tegi ta väga palju imelikke asju, mida ükski munk ei tohtinud teha, aga eesmärgiks oli ainult tõelist õpetust õpetada.

Nüüd Buddha tahtis saata kedagi Vimalakīrti juurde küsima, kuidas ta tervis on, nagu viisakuskomme ette näeb. Ta pöördus kerjusmunkade poole, kes keeldusid, siis bodhisattvate poole, kes ka kõik keeldusid, kuna Vimalakīrti oli nad vestluses alati piinlikku olukorda pannud, sest nad ei osanud õigesti vastata. Lõpuks bodhisattva Mandžušrī võttis väljakutse vastu ja läks.

Vimalakīrti ütles Mañdžušrīle, et tema haigus tuleb nõmedusest (avidyā) ja janust olemise järele (bhavatrishnā) ning et ta on nii kaua haige, kui kõik olendid on haiged. Tähendab, bodhisattva peab võtma omaks selle, mis on kõigile olenditele omane. Vimalakīrti vestleb veel ka Šāriputraga, kelle ülesanne on esitada rumalaid küsimusi. “Vimalakīrti suutra” manipuleerib paradoksidega ning Vimalkīrti näitab ka oma võluvõimeid ja võlub välja ühe maailmasüsteemi.

Mahajaana budismi üks oluline omadus on see, et inimese fantaasial võeti piirid ära. Fantaasiamaailm peab aga olema fantaasiamaailmas ja sellesse jääma ning see mõju tuleb iseenesest. Seepärast kõik need uute maailmade ehitamised, mis on toimunud euroopa stiilis (ka tänapäevases Hiina RV-s toimub see euroopa stiilis), on kõik vigased ja peavadki olema vigased, sest fantaasiat ei tohi niimoodi tassida nn tavamaailma. Fantaasiat luues ei tohi ka kedagi tappa, vaid tuleb kõik jätta rahule ja näha kõigis bodhisattvaid hoolimata sellest, et nad ise ei näe endas bodhisattvaid.

Vimalakīrti räägib, et bodhisattva peab vaatlema olendeid nagu oleks need kuu peegeldus vees, nagu miraaž, nagu kaja, nagu veemull. Peab vaatlema olendeid nii nagu viljatu naise viljastamist, nagu eunuhhi erektsiooni, nagu linnu jälge taevas, nagu täiusliku virgumise saavutanu taassündi – Buddha ei sünni ju taas. Kui bodhisattva niimoodi vaatleb, siis ta peab õpetama Dharmat kõigile olendeile just sellest lähtudes. Ja kuigi olendid on reaalselt mitteolevad, peab ta ometi nende vastu kaastunnet tundma ja neid aitama.

Vimalakīrti ütleb, et bodhisattva peab käima õiget teed, mis tähendab seda, et ta peab tegelikult käima valet teed. Ainult valet teed käies võib bodhisattva lõpuks buddhaks saada. Bodhisattva peab tegema pahasid tegusid, kuid seda tehes ei tunne ta ometi viha, ei ole temas nõmedust, kirge, vägivalda. Ta peab minema põrgutesse, aga jääma seal puhtaks pahelistest kirgedest; sündima loomana, aga jääma puhtaks nõmedusest. Ta peab käima nende inimeste seas, kes on pahelised, haiged, laisad, aga laisku peab ta innustama just virkusele. Peab ka käima nende õpetajate juures, kes ei õpeta tõelist tarkust, et nende juures tõelist tarkust näidata. Ta peab kandma igale poole tõelist õpetust, milleks on prajñāpāramitā ehk ületav mõistmine.

Ta peab end olenditele näitama ka haige ja õnnetuna, ometi on ta tegelikult surma ületanud. Ta peab kõiki asju maailmas tegema, mis olemas on, et olendeid aidata. Sellepärast ta võtab kõik vabatahtlikult omaks, kõik elud, kõik surmad, kõik haigused, igasugustes buddhamaailmades viibimise. Ta võib isegi Māraga koos käia ja sõbrutseda, ometi ei võta ta Māra tegusid omaks.

Vimalakīrti küsib bodhisattvatelt, mida tähendab, et jõutakse mittekahesusse? Mandžušrī võtab bodhisattvate ütlused kokku: mitte tunda mitte ühtegi õpetust, mitte midagi väljendada, mitte midagi öelda, mitte midagi seletada, mitte midagi näidata, see tähendab tõelist mittekahesust. Siis pöördus Mandžušrī Vimalakīrti poole ja ütles, et meie oleme seletanud kõik, mis mittekahesus on. Palun õpeta nüüd sina, mis on mittekahesus! Vimalakīrti vaikis. Sellel vestlusel on tohutu mõju olnud eriti zen- ehk chan-budismile ja seda Vimalakīrti vaikimist nimetataksegi hilisemas budismi ajaloos “kõuehäälseks vaikimiseks”.

(11. loeng, 4.05.02)

Lankāvatārasūtra ehk “Lankale laskumise suutra”. “Lankāvatāra suutrat” seob Sri Lankaga vaid asjaolu, et teksti üheks peategelaseks on mütoloogiline deemon-kuningas Rāvana (ka “Rāmāyana” üks kangelasi), kes kutsub Buddha õpetama ja Buddha võtab selle kutse vastu ja õpetabki. “Lankāvatāra suurtas”on otseselt esitatud filosoofilisi ideid, mis olid Indias liikvel meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Vaieldakse nende ideedega ja lükatakse neid ümber. Põhiliseks Buddhaga disputeerijaks “Lankāvatāra suurtas” on bodhisattva Mahāmati (‘Suur mõte’). Seda võiks nimetada idealistlikuks suunitluseks budismis, milline filosoofia on tuntud vijñānavāda ehk ‘teadvuseõpetuse’ nime all. “Lankāvatāra suurta”olevat Hiinasse toonud Bodhidharma, kes pani alguse chan-koolkonnale. Sellepärast oli see suutra Hiinas ja hiljem ka Jaapanis erakordselt populaarne ja on seda tänapäevani. Paljud zeni (chani) põhimõtted pärinevad just sellest suutrast.

“Lankāvatāra suurtas” on neli olulist mõistet:

1. ālaya-vijñāna – ‘teadvuse ait’. See teadvuse ait või ladu ei ole mitte üksikisikus, vaid see on kollektiivne ladu, see on kultuur – buddhadharma ehk budistlik kultuur. Inimese teadvus oleneb sellest kultuurikeskkonnast, kus ta on.

2. citta-mātra – võib mõtestada lahti kahte moodi. 1) ‘Ainult meel’ – ainult meel on olemas, ei ole keha ega mitte midagi muud. See on äärmuslik vijñānavāda. 2) Seda võib tõlkida aga ka nii, et meel või mõte on kõige mõõt. Mitte midagi ei eksisteeri väljaspool mõtet. See on realistlikum lähenemine.

3. tathāgata-garbha – ‘Nõndaläinu loode’. Buddha ütleb “Lankāvatāra suurtas”, et igas inimeses on võimalus saada buddhaks ehk nõndaläinuks ja seda tähistab termin tathāgata-garbha. See ei ole hing (ātman), sest hinge ei ole olemas, vaid võimalus saada buddhaks. Paljud zen-budistid arvavad, et tathāgata-garbha on olemas kõigis olendeis, ka loomades, kuid “Lankāvatāra suurtas” selle kohta viidet ei ole. Kõik suur inimeses pärineb budismi järgi kultuurist, aga loom on kultuurist niivõrd vähe osa saanud, et temas ei saa olla mitte midagi sellist nagu tathāgata-garbha.

4. yathā-bhūtam – ‘nagu on’. Kõiki asju tuleb vaadata nii nagu nad on, mitte arutleda. Arutleda võib ka, aga kõige lõplikum tarkus, mis on siit ka zen-budismi edasi läinud, et kõike tuleb vaadata just nii nagu see on.

“Lankāvatāra suurtas” on ka kuulsad värsid, kus Buddha ütleb, et ta polegi mitte midagi õpetanud. Seda võib erinevalt tõlgendada, aga põhiline on see, et kõik oleneb inimesest – mida ta vastu võtab, mittes sellest, mida Buddha õpetab.

Vijñānavāda õpetus ütleb, et maailma ei nähta nii, nagu maailm tegelikult on, vaid nähakse nii nagu teadvus käsib maailma näha. Meel konstrueerib maailma, aga seda meele tehtud maailma tuleb vaadata kui koltuvat taime, kui und, meelepetet, peegeldust.

Sellega lõpetame mahajaana pühakirjade vaatlemise. Pole olemas ühtset mahajaana õpetust. Mahajaana õpetused on avaldatud erinevates suutrates. Nad on erinevad. Sellepärast tasub iga suutra õpetuse üle väga põhjalikult järele mõelda ja mitte otsida vastuolusid teiste suutratega.

loengute sisukorra juurde

 

vad?ra avalehele algusesse

registrikood 80157537 (MTÜ Budismi Instituut)
telefon 5101387; arvutikirja aadress info@budismiinstituut.ee
Kentmanni 18-49, Tallinn 10116; pangaarve konto EE982200221018598037 Swedbank