Raamatututvustused

Budismiinstituudi kodulehel saate tutvuda "Ida mõtteloo leksikoni" netiversiooniga. "Ida mõtteloo leksikon". Linnart Mäll, Märt Läänemets, Teet Toome. Ida mõtteloo leksikon. Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia. – Studia Orientalia Tartuensia. Series Nova. Vol. II. Tartu: Tartu Ülikooli orientalistikakeskus Tartu: Trükikod Greif, 2006, 384 lk.

"Ida mõtteloo leksikon" on esimene sellelaadiline teatmeteos Eestis. See sisaldab olulisemaid termineid, mõisteid ja nimesid põhiliselt Indias ja Hiinas tekkinud õpetustest ja mõttesuundadest.

Leksikonis on u 1100 märksõna. Iga termini juures on ära toodud selle algkeelsed (sanskriti, paali, tiibeti, hiina, jaapani) vasted. Lahti on seletatud budismi, hinduismi, konfutsianismi, taoismi ja mitme teise Ida õpetuse põhimõisted. Tutvustatakse ka nende põhitekste.
Leksikoni lisana on ära toodud eesti keeles ilmunud algkeeltest tehtud Ida mõtteloo tekstide bibliograafia. Leksikon on varustatud põhjalike registritega. Leksikon on mõeldud eelkõige ajaloolastele, filoloogidele, filosoofidele ja teoloogidele, tõlkijatele ja kirjastajatele ning kõikidele, kes tunnevad huvi Idamaade vastu.

"Nukrad armastuslaulud" Tartu: Lux Orientis, 2006, 100lk.

Kuuenda dalai-laama Tsangjang Gjatso luulekogu Nukrad armastuslaulud sisaldab 66 salmi, millest enamik on nelikvärsid, mille on eesti keelde tõlkinud ja kommentaariumiga varustanud Linnart Mäll.
Lisaks eestikeelsele tõlkele on ära toodud ka tiibetikeelsed originaalid.

Sarja "Budismi pühad raamatud" 1. köide Tartu: Trükikoda Greif. 264 lk., must kalingurköide, oranž ümbrispaber. Raamat on ilmunud Linnart Mälli väljaandel.

Sarjas "BUDISMI PÜHAD RAAMATUD" ilmuvad tõlketeosed pärinevad nii budismi pühakirjadest kui ka mineviku suurtelt mõtlejatelt.
Sarjas avaldatakse vaid originaalkeeltest tehtud tõlkeid, mida saadavad põhjalikud kommentaarid.

Sisaldab kolm theravaada koolkonna pühakirja - Tipitakasse - kuuluvat kuulsat teost, mille on eesti keelde tõlkinud ja kommentaariumiga varustanud Linnart Mäll.
Need on:
a."Seadmuseratta käimapanemine" on Buddha esimene jutlus, mille ta pidas Sārnāthis asuvas Hirvepargis.
b."Lühikesed lugemised" esitab lihtsaid tõdesid ja on mõeldud õpperaamatuks algajatele, eelkõige noortele.
c."Dhammapada" sisaldab sügavaid mõttesalme. Suurem osa selles toodud ideedest on praegugi aktuaalsed.
"Dhammapada" on tõlgitud paljudesse maailma keeltesse.

Sarja "Budismi pühad raamatud" 2. köide Tartu: Lux Orientis, 2005, 208 lk.

Sisaldab kolme olulise Ületava Mõistmise suutra – "Teemantsuutra", "Südasuutra" ja "Ühetähesuutra" tõlkeid koos eessõna ja kommentaaridega. Kirjandusliku tõlke kõrval leiab raamatust ka kõigi kolme teksti terminoloogilised tõlked ning sanskriti või tiibetikeelse teksti.

"Studies in the Astasāhasrikā Prajñāpāramitā and Other Essays" (“Uurimused Kaheksatuhanderealisest Ületava Mõistmise suutrast ja teisi artikleid”) Studia Orientalia Tartuensia. Series Nova. Vol. I. Tartu: Centre for Oriental Studies, University of Tartu, 2003, 238 pp Trükikoda Greif.

"Studies in the Astasāhasrikā Prajñāpāramitā and Other Essays" avab Tartu ülikooli idamaade uurimuste uue trükistesarja.Loodetavasti kujuneb sellest vähemalt sama väärikas, kui olid TÜ venekeelsed semiootika-alased toimetised nõukogude ajal.

Teisele kaldale viiv ehk ületav mõistmine on olnud Linnart Mälli huvi- ja uurimisobjekt pea kogu tema õpetlase teel. “Studies...” koondabki eri aegadel ja eri kontekstis kirjutatud artikleid, ettekandeid ning esseid sellel teemal. Raamat sisaldab mõnd seni ilmumata kirjutist, suurem osa artiklitest on aga varem avaldatud eri allikates ja eri keeltes. Nende hulka kuulub ka L. Mälli tuntuim ja kõige rohkem tsiteeritud artikkel “Ühest võimalikust lähenemisest sunyavada mõistmisele”, mis ilmus esmakordselt venekeelsena 1967. aastal ning juba aasta pärast prantsuse keeles ajakirjas Tel Quel. Selle uuendusliku artikliga tõi L. Mäll budoloogiasse semiootilise paradigma.

Šāntideva. Bodhitšarjāvatāra. Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll- Loomingu Raamatukogu. 3/4, 1982, 88 lk. Saateartikkel "Šāntidevast, tema ajastust ja "Bodhitšarjāvatārast", lk. 5-15; kommentaarid, lk. 74-85; sõnaseletusi, lk. 85-87.

"Bodhitšarjāvatāra" on mahajaana kirjanduse tõeline pärl, mis väljapeetud kujul ja kõrges stiilis esitab mahajaana ideid väga kujukalt, lühidalt ja täpselt. Teksti autoriks on budistlik õpetlane Šāntideva, kes elas 8. sajandil Indias.
Pealkiri "Bodhitšarjāvatāra" koosneb kolmest osast ja seda võib tõlkida "Virgumisteele asumine" või "Virgumisele viiva eluviisi omaksvõtmine". Šāntideva teos on mahajaana kirjanduse omamoodi kokkuvõte, mis kirjeldab bodhisattva teed virgumisele kaastunde ja mõistmise kaudu. Suurest kaastundest juhindudes ei ole bodhisattval esikohal isiklik vabanemine, vaid püüd vabastada kõik olendid sansaarast. Mõistmisvõimet arendades jõuab ta "tühjuse" mõiste tähenduse tõelisele äratundmisele.
Šāntideva kirjeldab bodhisattva teed kaastunde ja mõistmise arendamisel kuue ületava toimimise (satpāramitā) kaudu. Ta seletab mahajaana ideid hiilgavat analüüsi kasutades, väideldes erinevate koolkondade esindajatega ja lükates Nāgārdžuna prāsangika meetodit rakendades ümber nende seisukohti. Šāntideva näitab vastase argumentide puudulikkust nende endi argumentide kaudu. Ta viib teiste koolkondade ideed absurdini, et vabastada lugeja meel kõigi kontseptsioonide, kõigi vaadete kammitsaist.
"Bodhitšarjāvatāra" on õppevahendina kasutusel olnud juba palju sajandeid ning eriti hindavad seda teost Tiibeti budistid.

Lugemiskilde "Bodhitšarjāvatārast"
Vt. ka "Dialoog "Bodhitšarjāvatāras", raamatus "Nulli ja lõpmatuse kohal", lk. 52-54.
"Bodhitšarjāvatāra" internetis:
http://kodu.neti.ee/~ok003a/buddhism/shantideva.html

Dhammapada. TÜ orientalistikakeskus ja Budismi Instituut, 2005. (Trükitud Taiwanis), 104 lk.

"Dhammapada" on budistliku kultuuri alustekst ning võiks olla esmaseks õpperaamatuks kõigile, kel huvi budismi ja budistliku kultuuri poolt mõjutatud maailma vastu. See lühike aforismide kogumik sisaldab endas kokkuvõtlikult ja lööklauseliselt budistliku filosoofia ja eetika põhiseisukohti, millest lähtub kogu järgnev hiigelmahukas budistlik kirjandus.
Kirja pandud 1. sajandil paalikeelsena, kuulub "Dhammapada" omaette teosena suurde kanoonilisse koguteosesse "Tipitaka", mis sisaldab endas nii mungaelu juhiseid (Vinaya), Buddha jutlusi (Sutta) kui ka filosoofilisi ja psühholoogilisi traktaate (Abhidhamma). "Dhammapada" on "Tipitaka" tuntumaid tekste ja tõlkija Linnart Mälli arvates on selle sisu niivõrd üldinimlik, et ta kuulub humanistlike baastekstide hulka, mis on inimkonna ajalugu määravalt mõjutanud.
Tekstis esitatakse budistlikud põhiväärtused, kuid sellisel kujul, et neid võib lugeda ja nende üle mõtiskleda ning igapäevaelus rakendada sootuks erinevates kultuuriruumides, kui see, milles tekkis "Dhammapada".
423 mõttesalmist koosnev "Dhammapada" on jaotatud 26 peatükki erinevate pealkirjade all, nagu näiteks: rumal, tark, väärikas, ise, õnn, kõnts, janu, braahman. Olles küll vormiliselt suunatud budistlikele kerjusmunkadele, sobivad siin tõstatatud teemad mõtteaineks igale inimesele, kel soov analüüsida ennast ja maailma. "Dhammapadas" on sõnastatud üldinimlikke tarkusi, ideaaliks on enda meelt taltsutav tark, kes süvenenult püüdleb nirvaana poole.

Vt Lugemiskilde budismist
Dhammapada internetis:
www.parnu.ee/Raulpage/dhamma/dhamma.html
http://kodu.neti.ee/~ok003a/buddhism/dhammapada.html

Harrer, Heinrich. Seitse aastat Tiibetis. Minu elu Dalai Laama õukonnas. Saksa keelest tõlkinud Marju Riisikamp. Toimetanud Helle Tiisväli. Tallinn: Kupar, 2000, 590 lk Martti Kalda saatesõna lk. 581-590.

Heinrich Harrer (sünd. 1912) oli 1930 aastatel silmapaistev Austria suusataja ja mägironija, kes 1940. aastal Saksa Nanga Parbati ekspeditsioonilt tagasiteele asudes sattus alanud II maailmasõja tõttu Põhja-Indias inglaste interneerimislaagrisse. 1944. aastal sealt põgenedes jõudis ta Tiibetisse, kus viibis kokku ligi seitse aastat. 1952. aastal ilmunud raamat "Seitse aastat Tiibetis" sai kiiresti bestselleriks. Saksa keeles on sellest tänaseks ilmunud ligi 30 väljaannet ja seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmus Harreri raamat 2000. aastal. 1997. aastal valmis režissöör J-J. Annaudil raamatu põhjal samanimeline film Brad Pittiga peaosas, mis Eestiski kassarekordeid püstitas.

Heinrich Harreri raamat "Seitse aastat Tiibetis" võiks Eestis ilmununa kindlasti kuuluda sarja "Maailm ja mõnda". Tegu on reisikirjaga, reisist saab siin aga põgenemine. Autor põgeneb Indiast, kus ta oli sõjavang, Tiibetisse, kuhu olid sattunud seni üsna vähesed eurooplased.
Raamat algab raske teekonnaga Indiast läbi Tiibeti Lhasasse. Kohe algusest peale saab raamatus põhikoha teekonnaraskuste kõrval ka Tiibeti eluolu, rahva ja kultuuri ning samuti vaimustava looduse kirjeldamine. Autor pole küll tibetoloog, kuid teravapilgulise vaatlejana annab ta laialdase pildi sellest, millega kokku puutus - tavalistest inimestest kuni tollase Lhasa kõrgklassini.
Suurimaks magnetiks Harreri raamatu puhul on kindlasti tema tutvumine Tema Pühaduse XIV Dalai Laamaga - sellele aspektile on keskendunud ka samanimeline film. Tutvus noore dalai-laamaga annab autorile võimaluse kirjeldada lähemalt ka seda Tiibeti elu tahku.
Harrer viibis Tiibetis 1944-1951, seega pöördelisel ja raskel ajal Tiibeti ajaloos. Elades tiibeti rahva saatusele hiljemgi sügavalt kaasa - peale "Seitse aastat Tiibetis" on ta kirjutanud Tiibetist veel mitugi raamatut - , annab ta raamatu lõpupeatükis ülevaate ka Tiibeti vabadusvõitlusest Hiina kommunistide vastu.
Autor püüab tiibeti kultuuri euroopa lugejale võimalukult mõistetavaks teha, seepärast kasutab ta paljude nähtuste tõlkimiseks teaduskirjanduses harjumispäratuid euroopa vasteid. Eesti väljaanne on saanud üsna kogukas, sellest ei peaks heituma - raamat pole mitte laialivalguv, vaid lihtsalt väga paksul paberil ja suures trükikirjas. Kahjuks puuduvad eesti väljaandes ka originaali fotod.

Eesti keeles on olemas ka XIV dalai-laama autobiograafia "Vabadus paguluses" (Elmatar, 1999), kust võib saada ülevaate samast ajaperioodist ka nö seestpoolt vaadatuna. Ka dalai-laama meenutab oma raamatus Harrerit hea sõnaga.

Film "Seitse aastat Tiibetis" (rež J-J. Annaud) kui dokumentaalse materjali põhjal loodud kunstiline film, keskendub raamatust enam H. Harreri isikule ja tema sõprusele dalai-laamaga ning on seega raamatu reisikirja stiilist erinev ja kohati ka sisuliselt lahkuminev.

Heinrich Harrerist lähemalt www.harrerportfolio.com
Filmist "Seitse aastat Tiibetis" lähemalt www.tibetfocus.com/sevenyearsintibet/

Lowenstein, Tom. Buddha tee. Budism - vaimse virgumise tee. Tõlkinud Kerti Tergem, toimetanud Linnart Mäll. Tallinn: Ilo, 2001, 184 lk ISBN 9985-57-360-9 Linnat Mälli järelsõna (lk 170-171) Lugemissoovitusi eesti keeles (lk 174)

Tom Lowensteini raamatut "Buddha tee" võiks nimetada budismi aabitsaks Lääne inimesele. Raamat oma rohkete piltide ja kireva välimusega võib esialgu pelutada, kuid tegu on populaarses stiilis kirjutatud hea ja asjatundliku raamatuga.
Raamatus esitatakse kõigepealt ülevaade ajaloolise Buddha Gautama Siddhārta elust - tema legendaarsest sünnist, virgumisest ja õpetajaks saamisest ning budistliku koguduse tekkest. Buddha elulooga kaasnevalt antakse ülevaade budistlikust õpetusest, seletatakse põhilisi mõisteid ja kirjeldatakse budismi kohta tolleaegse India kultuurikontekstis.
Peale ülevaadet India budistlikust mõttest jälgitakse, kuidas Buddha järgijad kogu Aasias seda edasi arendasid. Järgnevad peatükid käsitlevadki budismi olulisi valdkondi selle leviku peamistes piirkondades: Sri Lankal ja Kagu-Aasias, Tiibetis, Hiinas ning Jaapanis. Ülevaade lõpeb budismi jõudmisega Läände, 19. sajandi Euroopa lingvistidest kuni tänapäeva Lääne budistlike kogudusteni.
Mitmekülgne pildimaterjal, mis õpetust illustreerib, esindab budistliku kunsti laialdast varamut. Raamatu lisas tutvustatakse tuntumaid budislikke vaatamisväärsusi ning tänapäeva nelja suurt õpetajat, nende seas Tema Pühadust dalai-laamat.
"Buddha tee" eestikeelse tõlke on toimetanud Linnart Mäll, kes lühikeses järelsõnas juhib tähelepanu ka mõnele esinevale puudusele raamatus, mida lugejal oleks kasulik silmas pidada.
"Buddha tee" on heaks sissejuhatuseks budistliku kultuuriga tutvumisel ja, nagu ütleb L. Mäll järelsõnas, "tegemist on tõepoolest hea raamatuga, mida tasub lugeda mitte üks kord, vaid mis väärib koduses raamaturiiulis alalist hoidmist kui suurel hulgal faktilist materjali sisaldav teatmeteos."

Mäll, Linnart. Nulli ja lõpmatuse kohal. Eesti mõttelugu, 21. Koostanud ja toimetanud Märt Läänemets ja Linnart Mäll. Tartu: Ilmamaa, 1998, 392 lk ISBN 9985-821-95-5 ISSN 1024-1602 nr. 21 Sisukord

Linnart Mäll on orientalist ja eelkõige budoloog. Null ja lõpmatus on budistlikud karakteristikud, millel põhinevast mõtlemisest on kantud Linnart Mälli tekstid.
"Eesti mõtteloo" sarja (nr 21) kuuluvasse raamatusse on, nagu selle sarja puhul tavaks, koondatud juba varem ilmunud tekstid. Ühe osa neist moodustavad Linnart Mälli tõlgete eessõnad, tihti ulatuslikud kaastekstid, mis annavad ülevaate vastava teose autorist, ajastust, ideedest: nt Šantideva, Lao-zi ja Konfutsiuse puhul, ja samuti ka Tiibeti kultuuriloo ülevaated.
Teise ulatusliku ja ehk ka olulisema osa moodustavad L. Mälli teadusartiklid, mis enamikus ilmuvad eestikeelsena esmakordselt. Neis artiklites on väljendatud L. Mälli põhiseisukohad orientalistikas ning eelkõige on neis tähelepanu all Mälli põhiline uurimisobjekt: mahajaana suutrad.
Lisaks sisaldab raamat budistliku mütoloogia ülevaadet, mis on algselt ilmunud osana venekeelses entsüklopeedias "Maailma rahvaste müüdid", millest on ilmunud mitu kordustrükki ja mida on tõlgitud ka teistesse keeltesse. Peale pikema sissejuhatuse budistlikkusse mütoloogiasse antakse selles märksõnaliste lühiartiklite kaupa ülevaade erinevatest mütoloogilistest persoonidest ja mõistetest.
L. Mällist kui eesti orientalistika suurkujust ja tugisambast, kes kuulub samas ka vene orientalistika võimsasse traditsiooni ja maailma orientalistide paremikku, kirjutab raamatu järelsõnas Märt Läänemets (vt ka M. Läänemets, "Linnart Mäll ja Tartu orientalistika", Keel ja Kirjandus, 1995, 11).

"Nulli ja lõpmatuse kohal" hõlmab artikleid ajavahemikust 1964- 1994. Et saada aimu L. Mälli uuematest teaduslikest ideedest, peaks siin mainima eesti keeles "Bhagavadgītā" uustõlke (Biblio, 2000) kaastekstina ilmunud artiklit ""Gītā" kui humanistlik baastekst".

Sun Zi, Sun Bin. Sõja seadused. Klassikalisest hiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Märt Läänemets. Tartu - Tallinn: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused - Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 438 lk ISBN 9985-811-07-0 Sisaldab ka ajaloolise sissejuhatuse "Õpetaja Suni "Sõja seadused" oma ajas ja läbi aegade" (lk 11-103); kirjandusvaliku (lk 104-106); hiinakeelsete nimede ja sõnade hääldamisjuhised (lk 107-108); Hiina dünastiate tabeli (lk 109-111); kevadete-sügiste ja sõdivate riikide ajastu Hiina kaardid (lk 112-113) ning registrid (lk 391-438).

See raamat on vana-hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) kuulsate sõjandustraktaatide rikkalikult kommenteeritud esmatõlge eesti keelde. Enam kui kaks tuhat aastat ajaproovile vastu pidanud näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu olukorras, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas.

Kuigi teksti peamine adressaat on sõjamees, väejuht, kelle vastutada on tuhandete alluvate elu ja surm, oma riigi ja rahva julgeolek, leidub seal hulgaliselt õpetussõnu, mis filosoofiliste üldistuste ja poeetiliste võrdpiltide kaudu esitatuna on hoopis laiema tähendusega, kui sõda ja sõjandus kitsamas mõttes. Me leiame sealt juhtimisteooria põhiseisukohti, majandusmehe arutlusi kokkuhoidlikust majandamisest nii sõja kui ka rahu ajal, otseseid sõjapidamisvõtete kirjeldusi, diplomaatia ja psühholoogia alustõdesid ning palju muud.

Mõttega lugeja leiab Sun Zi ja Sun Bini juhtnööre ja arutlusi lugedes, et väikeste "sõdadega" puutub inimene kokku igal sammul, igas suhtes teiste inimestega. Et neist võitjana välja tulla, tuleb olla tark ja tähelepanelik, tunda võrdselt hästi ennast ja vastast (suhtluspartnerit), mitte vähem aga ka kaugemat ja lähemat ümbrust ehk taevast ja maad, moodsa sõnaga - konteksti. Tuleb osata ennast vajadusel hoopis varju jätta ja tagasi tõmbuda ning anda vastasele võimalus oma liigne energia välja elada. Mis aga peamine, tuleb enda tegevust pidevalt planeerida, plaane vastavalt muutuvale olukorrale pidevalt muutes ja kohandades, ometi püstitatud eesmärgile kindlaks jäädes. Et olla sõjas ja elus võidukas ja edukas, on eriti oluline silmas pidada ja rakendada inimlikkust, mis tähendab tunda inimesi ja rakendada neid vastavalt nende võimetele, liialdamata autasude ja karistustega. Kõige parem võit on selline, milleni jõutakse märkamatult, nii et keegi ennast kaotajana ei tunnekski.

Vanahiina sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on selline taktika, kui vaenlane pannakse toimima sinu tahtmist mööda, jättes talle mulje, et hoopis tema ise kontrollib olukorda ja on teel võidule. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana.

Valik mõtteteri Sun Zi raamatust.

Vaata ka:
Rein Veidemann. Uus raamatusari tutvustab sõjakunsti, Postimees, 31. 10. 2001
Linnart Mäll. Raamat sõja seadustest. Eesti Päevaleht, 16. 11. 2001

Tema Pühadus dalai-laama. Iidne tarkus, moodne maailm. Uue aastatuhande eetika. Tõlkinud Kai Vassiljeva, toimetanud Linnart Mäll. Tartu: Elmatar, 2001, 144 lk ISBN 9985-9325-2-8 Linnart Mälli saatesõnaga (lk 3-4)

Dalai-laama pöördub selles raamatus otseselt tänapäeva ühiskonna poole kõige laiemalt, eriti aga tänapäeva lääne materiaalsusele ja meelelisusele suunatud mentaliteedist kantud inimeste poole. Olles küll kõrgvaimulik, ei arva dalai-laama, et siinkohal peaks esikohale seadma religiooni. Realistina näeb ta maailma, kus religioon pole enam au sees ning mis eetilise aluse puudumisel võib olla hukule määratud.
Dalai-laama on kindel, et eetika põhiprintsiipide kehtestamiseks on võimalik leida teine tee. Kuna kõik inimesed tahavad vältida kannatusi ja saada õnnelikuks, siis pole inimestel kogu maailmas olemuslikku vahet. Ka kõik religioonid on lõppkokkuvõttes suunatud inimeste õnnelikuks tegemisele. Et leida tõeline õnn, mida dalai-laama nimetab ka sisemiseks rahuks, on vaja kaastunnet kõigi suhtes, seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil.
Dalai-laama lähtub budistlikust inimeseanalüüsist ja, käsitledes üksikisiku probleeme, jõuab ühiskonna laiemate küsimusteni. Kõige olulisem on mõista inimese meelelaadi ning aru saada sellest, et seda on võimalik muuta. Üksikisiku tasandil kaastunnet arendades jõutakse üleüldise vastutustundeni. Ta rõhutab hingehariduse tähtsust ja enesedistsipliini vajadust sel teel.
Nagu ikka, seletab dalai-laama budistlikke arusaamu väga lihtsalt ja selgelt ning jääb ainult imestada, kui hästi ta tunneb ka Lääne inimese hingeelu, et iidse tarkuse kaudu tänapäeva maailma õpetada. Dalai-laama on veendunud, et rahu ja harmooniat on võimalik selles maailmas saavutada - selle aluseks on iga inimese vastutus kõigi teiste eest. Kuna kõigis inimestes on olemas empaatiavõime, siis võivad kõik oma südame ja meele suunata endalt teistele. Ühiskond saab muutuda paremaks ainult siis kui iga inimene muutub paremaks.

Raamatust "Iidne tarkus, moodne maailm" vt lisaks: Eesti Tiibeti Seltsi koduleheküljelt

Tema Pühadus dalai-laama ja Howard C. Cutler. Kunst olla õnnelik. Tõlkinud Mae Hallistvee, toimetanud Helju Jüssi. Tallinn: K-kirjastus, 2000, 282 lk ISBN 9985-9263-0-7

"Kunst olla õnnelik" on kahekõne dalai-laama ja Howard Cutleri vahel. Raamatu on kirjutanud Cutler ja see põhineb tema vestlustel dalai-laamaga. H. Cutler on Ameerika psühhiaater, kes Indiasse tiibeti meditsiini õppima minnes kohtus dalai-laamaga 1982. Järgnesid mitmed kohtumised nii Dharamsalas kui ka Ameerikas ning tulemuseks ongi raamat kahe erineva kultuuri püüdeist lahendada inimese probleeme.
Võib tekkida küsimus, et miks dalai-laama õpetusega tutvumiseks on vaja veel vahendajat. Cutler on ühelt poolt õpilase rollis ja küsib küsimusi, mida Lääne inimene võiks küsida. Teisalt on ta psühhiaater, kes toob näiteid nii oma praktikast kui ka Lääne teaduslikust varamust. Ta mitte ainult ei küsi, vaid püüab leida dalai-laama väiteid toetavat materjali Lääne mõtlemisest. Läbi käiakse suur probleemidering, millega puutub kokku tänapäeva inimene.
Aga see on siiski eelkõige dalai-laama raamat, sest Cutleri näited, seletused, küsimused vaid toetavad seda, mida dalai-laamal öelda on ja püüavad tema sõnumit Lääne inimesele lähendada.
Raamatu põhiteemaks on õnn ja tee selleni. Kuna õnne taotlus on budismi järgi inimese elus põhiline ja selle saavutamiseks tuleb enesedistsipliini rakendada pidevalt, siis puudutab ka see raamat väga paljusid inimese elutahke.
Eestikeelse tõlke puhul peab kahjuks ütlema, et puudu jääb terminoloogilisest ühtlusest. Näiteks inglisekeelse (raamatu originaal on inglise keeles) sõna mind'i vasteks eesti keeles peaks olema 'meel' (vastavalt budistliku kirjanduse tõlkimise traditsioonile eesti keeles). Tõlkes aga on ta kord tõlgitud meeleks, siis jälle meelteks, mõttemaailmaks, hingeks, hingemaailmaks. Selliste oluliste terminite tõlkimisel ei tule aga ebajärjekindlus sugugi kasuks.

Vabadus paguluses. XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso autobiograafia. Tõlkinud Kai Vassiljeva, toimetanud Linnart Mäll. Tartu: Elmatar, 1999, 240 lk ISBN 9985-9222-6-3 Linnart Mälli järelsõnaga "Dalai-laama ja eesti" (lk 237-240) Sisaldab Tema Pühaduse 1991. aasta Eesti-visiidi fotosid

"Vabadus paguluses" on XIV dalai-laama autobiograafia. Kuna dalai-laama on aga amet, mis ei jäta eriti ruumi eraeluks, siis pole see raamat mitte ainult dalai-laamast, vaid ka maast ja rahvast, mille käekäigu eest ta hea seisab - Tiibetist ja tiibetlastest.
Muidugi räägib dalai-laama ka oma päritolust, lapsepõlvest, vanematest. Räägib ka tiibeti kultuurist ja dalai-laamade institutsioonist ning enda osast selles, räägib endast väikese poisina, noorukina, kellel juba varakult tuli võtta suur vastutus, ja suuremast osast oma elus paguluses hoolitsedes teiste pagulaste eest ja tehes kõik Tiibeti vägivallatuks vabastamiseks.
Palju on juttu dalai-laama argipäevast kasinas ümbruses, õpingutes, mõtluses, rituaalides, kohustustes. Rääkides enda kujunemisest, ideaalidest ja veendumustest, ei lähe ta mööda ka väikestest asjadest, mis näitavad suurmehe elu lihtsa ja inimlikuna.
XIV dalai-laama ametiaeg on langenud aega, mis on olnud väga raske Tiibetile. See on erandlik ka dalai-laamale, kuna ta on veetnud suurema osa elust väljaspool Tiibetit, eemal oma rahvast. See elu on viinud ta kümnete maailma maade ja rahvaste juurde, et seista seal Tiibeti vabaduse eest ning näidata Buddha õpetust. Viimasega on dalai-laama võtnud endale veel ühe ülesande - vastutuse kogu maailma, mitte ainult Tiibeti eest (vt ka raamatut "Iidne tarkus, moodne maailm").
Dalai-laama räägib endast humoorikalt ja avameelselt. Kõneldes asjust, millega elu teda kokku viinud, mõtestab ta neid alati budistlikust mõtteviisist lähtudes, mis avaldub tema puhul väga lihtsas selguses.

Raamatu "Vabadus paguluses" kohta vt lisaks:
Märt Läänemets, "Dalai-laama jutustus lihtsast budistlikust mungast"
Eesti Tiibeti Seltsi koduleheküljelt
www.parnu.ee/Raulpage/ (rubriigist "Raamatud")