Sõprusesuutra

1. Missugune peaks sihipärane olema, et leida rahu?
Võimekas ja sirge, üliväga sirge. Viisakas ja leebe, üldse mitte kõrk.

2. Taltunud ja vähenõudlik. Mitte eriti toimekas ja lihtne. Rahumeelne ja arukas. Malbe ja suguvõsasse mitte kiindunud.

3.Ta ei tee midagi niisugust, mida teised targad taunivad. Ta mõtleb: "Olgu kõik olendid õnnelikud ja hirmuta, olgu nad mõnusad!

4. Missugused ka ei oleks olendid, kas rahutud või tasakaalukad, kas pikad või suured või keskmised või lühikesed või väikesed,

5. kas nähtavad või nähtamatud, kas asuvad nad kaugel või lähedal, kas on nad juba olemas või veel ilmumata - olgu nad kõik mõnusad!

6. Ärgu keegi tehku teisele halba ega solvaku mingilgi viisil ning ärgu ta vihas või pahameeles soovigu kellelegi kannatusi!"

7. Nagu ema kaitseb oma ainukest poega elu hinnaga, nõnda avardagu ta oma meel mõõtmatuks, et kõiki olendeid hõlmata!

8. Avardagu ta oma meel mõõtmatuks, et suhtuda sõbralikult kõigesse maailmas! Kõigesse, mis on üleval, all ja ümberringi. Olgu ta kiindumuseta, vihkamiseta ja vaenuta!

9. Seistes, kõndides või istudes või unetuna lamades pidagu ta meeles: see ongi, nagu öeldud, Brahma eluviis (brahmavihāra)!

10. Ja kui ta on lahti saanud vaadetest ning on kõlbeline ja näeb õigesti, siis ei sisene ta enam üska.

Dharmaratta pöörlemapanek

Nõnda olen ma kuulnud.

Ükskord viibis Bhagavat Vārānasīs Isipatana Hirvepargis. Seal lausus ta viiele kerjusmungale (bhikkhu): "Kerjusmungad, erakrändur (pabbajita) ei tohiks järgida kaht äärmust!

Missugust kaht?
Seda, mis on naudingumõnuga naudingutesse viskumine, nii tühine, matslik, pööbellik, vääritu ja mõttetu, ja toda, mis on enesepiinamine, nii kannatusrikas, vääritu ja mõttetu.

Kerjusmungad, Tathāgata vältis kaht äärmust ja mõistis keskteed (majjhimā patipadā), mis annab nägemise ja annab teadmise ning viib rahusse (upasama), tarkusesse (abhiñña), virgumisse (sambodha) ja nirvaanasse (nibbāna).

Ja mis, kerjusmungad, on too kesktee, mis annab nägemise ja annab teadmise ning viib rahusse, tarkusesse, virgumisesse ja nirvaanasse?

See on õilis kaheksaastmeline tee (ariya atthangika magga) ja täpselt niisugune: õige vaade (sammāditthi), õige kavatsus (sammāsankappa), õige jutt (sammāvācā), õige tegu (sammākammanta), õige eluviis (sammā-ājīva), õige püüdlus (sammāvāyāma), õige järelemõtlemine (sammāsati) ja õige keskendumine (sammāsamādhi). See, kerjusmungad, ongi kesktee, mida Tathāgata mõistis ja mis annab nägemise ja annab teadmise ning viib rahusse, tarkusesse, virgumisse ja nirvaanasse.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.

Õilis tõde kannatusest, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem
tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

Õilis tõde kannatuse põhjustajast, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatuse põhjustajast" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Ma tunnen seda õilsat tõde kannatuse põhjustajast" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

Õilis tõde kannatuse kadumisest, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatuse kadumisest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Ma tunnen seda õilsat tõde kannatuse kadumisest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

Õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatuse kadumisele viivast teest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

"Ma tunnen seda õilsat tõde kannatuse kadumisele viivast teest" - see, kerjusmungad, andis mulle silma näha varem tundmatuid dharmasid, andis teadmise, andis mõistmise, andis tarkuse, andis valguse.

Niikaua, kerjusmungad, kui mu teadmine ja nägemine ei olnud nende nelja õilsa tõe abil kolmes järgus ja kaheteistkümnel moel täielikult puhastunud, ei väitnud ma, et olen selles jumalaid, kuradeid ja Brahmasid sisaldavas maailmas jõudnud erakute, braahmanite, olevuste, jumalate ja inimeste seas kõrgeima ülima virgumiseni.

Kuid, kerjusmungad, nüüd, kui mu teadmine ja nägemine on nende nelja õilsa tõe abil kolmes järgus ja kaheteistkümnel moel täielikult puhastunud, väidan ma, et olen selles jumalaid, kuradeid ja Brahmasid sisaldavas maailmas jõudnud erakute, braahmanite, olevuste, jumalate ja inimeste seas kõrgeima ülima virgumiseni.

Teadmine ja nägemine on minus olemas, minu meel on täielikult vabanenud. See on minu viimane sünd, uut ei tule enam."

Nõnda lausus Bhagavat. Viis kerjusmunka olid rahul ja tundsid rõõmu Bhagavati jutluse üle.

Selle jutluse ajal tekkis auväärsel Kondanjal täiuslik ja puhas Dharmasilm: kui miski on tekkinud, siis see ka kaob.

Kui Bhagavat oli Dharmaratta nõnda pöörlema pannud, siis hõikasid maajumalad:
"Selle ülima Dharmaratta pani Bhagavat pöörlema Vārānasīs Isipattana Hirvepargis, ja seda ei suuda maailmas pöörlema panna ükski erak, braahman, jumal, kurat, Brahma ega keegi muu."

Kuulnud maajumalate hõiget, hõikasid Nelja Suure Valitseja jumalad: "Selle ülima Dharmaratta pani Bhagavat pöörlema Vārānasīs Isipattana Hirvepargis, ja seda ei suuda maailmas pöörlema panna ükski erak, braahman, jumal, kurat, Brahma või keegi muu."

Kuulnud Nelja Suure Valitseja jumala hõiget, hõikasid kolmkümmend kolm jumalat, Jamale alluvad jumalad, Rahuloluvalla jumalad, võluväenautijad jumalad, teiste loodut haldavad jumalad ja Brahmakājika jumalad: "Selle ülima Dharmaratta pani Bhagavat pöörlema Vārānasīs Isipattana Hirvepargis, ja seda ei suuda maailmas pöörlema panna ükski erak, braahman, jumal, kurat, Brahma või keegi muu."

Niimoodi kanduski hõige samal hetkel, samal silmapilgul ja samal viivul Brahma maailma. Ning kogu kümnetuhandeline maailmasüsteem rappus, värises ja vappus ning mõõtmatu vägev hiilgus, mis ületas jumalate jumaliku sära, täitis maailma.

Siis lausus Bhagavat nii: Kondanja on tõepoolest taibanud. Kondanja on tõepoolest taibanud."

Niiviisi saigi auväärne Kondanja endale nimeks: Taipaja Kondanja.