Dharmaratas
avaleht uudised nõukogu õppetöö tekstid terminid viited fotogalerii
tutvustus ajakava loengud registreerimine põhikursusele toetajad


Linnart Mäll

Budismi pühakirjad

I. Tipitaka

© Linnart Mäll 2003

Tehnilistel põhjustel puudub sanskriti ja paali terminite transliteratsioonis osa diakriitilisi märke (punktid tähtede all ja peal).

(1. loeng, 2.03.02)

Kõigepealt sõna ‘praktika’ valest kasutamisest eesti keeles. Sanskritikeelne dharmacaryā on inglise keelde sageli tõlgitud väljendiga “religioosne praktika”. Sanskriti caryā on inglise keeles küll practice; eesti keeles peaks see aga olema “teostus”. Teostatakse midagi, nt budismi, oma võimete kohaselt. Praktika tähendab eesti keeles midagi muud, eelkõige mingi elukutse pidamist või omandamist.

Mahāvyutpatti loetleb kümme budistlikku teostust:

  1. lekhana – ‘kirjutamine’
  2.  pūjā – ‘austamine, ohverdamine’
  3. dāna – ‘annetamine’
  4. śravana – ‘kuulamine’
  5. vācana – ‘kuulutamine’
  6. udgrahana – ‘omaks võtmine’
  7. prakāšana – ‘teiste õpetamine’
  8. svādhyāya – ‘palvete lausumine kõva häälega’
  9. cintana ehk dhyāna – ‘mõtlemine, verbaalne mõtlemine, mõtlus’
  10. bhāvanā – ‘kujundlik mõtlemine, kujustamine’

Budistlikke tekste hakati kirja panema alles -1. sajandil. Ajaloolise Buddha ajal oli Indias kirjaoskus küll juba olemas, aga budistid pidasid seda madalaks kommertsnähuks; õpetusi anti edasi suuliselt ja kuuldud tekstid talletati mällu. Kuna need jäid meelde mõnevõrra erinevalt, tekkisid hiljem erinevad kirjalikud tekstivariandid ja erinevad koolkonnad. Siiski on säilinud tekstidel palju ühist ja võib olla kindel, et neis leidub ka Buddha enda ütlusi.

Säilinud on vaid üks täielik kanooniline budistlike tekstide kogu – paalikeelne Tipitaka. On säilinud ka sanskritikeelsete Tripitaka’te üksikuid fragmente, samuti nendesse kuulunud tekstide tõlkeid tiibeti ja hiina keelde. Tri (sanskriti keeles) ehk ti (paali keeles) tähendab arvu ‘kolm’ ja pitaka ‘korvi’. Tipitaka on väga mahukas tekstide kogum, mis koosneb kolmest põhiosast: need on Vinayapitaka, Suttapitaka (sutta’d ehk õpetussõnad, õpetusjutud,) ja Abhidammapitaka (poolfilosoofilised tekstid).

Buddha ei kõnelenud tõenäoliselt ei sanskriti ega paali keeles, vaid magadhi keeles, mis oli ühe tollase suurriigi keel ja mida ka tema kodukohas kõneldi. Magadhi keelest kujunes välja paali keel. Sanskriti keel on aga kunstlik keel, mis loodi erinevate murrete baasil kuulsa lingvisti Pānini poolt ilmselt alles pärast Buddha eluaega.

 

 

Esimene tekst, mida me Suttapitakast vaatleme, on

Dhammacakkappavattana ehk “Dharmaratta pöörlemapanek” (vt eestikeelne tõlge). Pealkirjas sisaldub budismi kõige tähtsam sõna, mis paali keeles on dhamma, sanskritis – dharma; ka eesti keeles kasutatakse sõnakuju ‘dharma’. Sõna dharma oli levinud Indias ammu enne Buddhat ning see tähendab kõige üldisemas mõttes seda, mida euroopa keeltes tähistab sõna ‘kultuur’. Dharma oli veedade ajastu kultuur, veedade tekstid tasapisi asendusid brahmanistlike tekstidega, siis muutus dharma brahmanistlikuks kultuuriks. Budistid ei võtnud üle brahmanistlikku kultuuri, vaid lõid oma kultuuri.

Kõige üldisemalt öeldes on kultuur inimlooming. Seega vastandub kultuurile loodus, looduse looming. Näiteks metsikult kasvav taim ei ole kultuuriga seotud, aga inimese aretatud kultuurtaim kuulub juba kultuuri, mitte enam looduse juurde. Kui me vaatame inimest ja maailma, siis me praktiliselt ei leia enam midagi, mis kultuuri juurde ei kuuluks. Võib öelda, et me elame üleni kultuurmaailmas. Budistlikku dharma-teooriat võib tõlgendada just sellest seisukohast lähtudes.

Kultuur koosneb tekstidest. Tekst ei eksisteeri iseseisvalt, vaid läbi inimese. Dharma on, esiteks, kultuur. Teises, veidi kitsamas tähenduses on dharma tekst. Kolmandaks on dharma ka teksti oluline element, näiteks termin, mis tekstis esineb. Neljandaks on dharma see, kuidas inimene, lugeja seda teksti vastu võtab.

“Dharmaratta pöörlemapanek” on sanskriti keeles dharmacakrapravartana. Sõna pravartana tähendab ‘liikumapanekut’, cakra – ‘ratast’, dharma on ‘dharma’ ehk ‘tekst’. Kui kanda kogu see väljend üle 20. sajandi teise poole terminoloogiasse, siis saame tõlkevasteks ‘tekstigenereerimismehhanismi käivitamine’ ehk ‘dharmavärgi käimapanek’. Selle kuulutamisega pani Buddha käima budistliku õpetuse ja kõike edasist võib vaadelda ainult kui kommentaari sellele tekstile.

Teksti alguslause: “Nõnda olen ma kuulunud,” viitab Buddha oma õpilasele Ānandale, kes oli Buddha onupoeg ja Buddha teenija üle poole tema elust. Kui pärast Buddha surma kutsuti kokku esimene kirikukogu, siis jäi Ānanda ülesandeks retsiteerida sutta’id ja ta alustabki kõiki sutta’id lausega: “Nõnda olen ma kuulnud.”

See lugu olevat räägitud Hirvepargis, mis asub Isipatanas, praeguses Sarnāthis, mis on tänapäeva Vārānasī ehk Benaresi eeslinn. Seal rääkis Buddha kõigepealt hirvedele ja siis oma viiele endisele kaaslasele. Siis Buddha hakkaski rääkima, et üks äärmus on naudingutesse viskumine ja teine äärmus on enesepiinamine. Buddha käis enne mitmete õpetajate juures, seal ta tegeles askeesiga, st viskus enesepiinamisse. Naudingutesse viskus ta enne kuningakojas, kus ta legendi järgi olevat üles kasvanud.

“Tathāgata” on Buddha epiteet ja tähendab ‘nõndaläinut’ või ‘nõndatulnut’.

Väljend “nii tühine, matslik, pööbellik…” tuleneb sõnast grāma, mis tähendab ‘küla’ ja viitab otseselt külaelanikule. Kuna Buddha oma kuulutuses ennast sellele vastandab, viitab see sellele, et budism kuulub olemuslikult linnakultuuri, mitte külakultuuri juurde.

(2. loeng, 3.03.02)

Sõna ‘kannatus’ (sanskriti keeles duhkha, paali keeles dukkha) algne tähendus on ‘halb toit’. Vastandmõiste on sukha – ‘hea toit’, mida tõlgitakse tavaliselt sõnaga ‘õnn’.

Viis isiksuse moodustajat (paali keeles upādānakkhandha, sanskriti keeles upādānaskhandha) on:

  1. rūpa – ‘kuju, vorm, välimus’;
  2. vedanā – ‘tunne’;
  3. samjñā – ‘kokkuteadmine’, mida võiks tõlkida ka ‘mõistete moodustamise võimeks’;
  4. samskārāh - otseselt ‘kokkutehtused’, mis tähendab isiksuse aktiivsuse avaldusi, ka meeleolusid;
  5. vijñāna – ‘teadvus’.

Need viis isiksuse moodustajat on ka kannatuse põhjustajad.

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks. Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne), mis viitab sellele, et kõigepealt seda teed lihtsalt nähakse ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) on bhāvanāmārga. Bhāvanā on üks paljudest sõnadest, mida tavaliselt on harjutud tõlkima meditatsiooniks. Kuid tuleks silmas pidada, et ladina keelne sõna meditatio on kristlik termin. Budismis on kaks olulist terminit – bhāvanā ja dhyāna (ehk cintana). Need on täiesti erinevad asjad ja neid ei ole õige tõlkida ühe sõnaga meditatsiooniks. Bhāvanā on kujustamine. Siin on otseses kõnes öeldud: “Tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest” – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas tee on aśaikshamārga – ‘mitte õppimise tee’. “Ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest” – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annabki kokku kaheteistkümnel moel.

“See on minu viimane sünd, uut ei tule enam.” Selle lausega öeldakse seda, et Buddha on saanud lahti sünnijanust, tahtmisest uuesti sündida. India ühiskondliku mõtlemise järgi olendid pärast surma sünnivad uuesti. Uuesti sünnib hing, mis saab endale keha vastavalt elatud eluviisile. Budismi järgi ei ole hinge olemas, aga ümbersünd on olemas.

Budistlikku ümbersünniõpetust kirjeldab kujundlikult üks budistlik tekst nimega Milindapañha – “Milinda küsimused”, kus budistlik munk Nāgasena, vastates Milinda (kreeka päritolu kuningas Menandros) küsimustele, räägib kuningale, et hinge ei ole olemas.

Selle peale küsib Milinda, et kui hinge ei ole olemas, kas siis ümbersünd on olemas. Nāgasena vastab, et on küll, mille peale kuningas palub tal tuua näite. Nāgasena toobki väga lihtsa ja piltliku näite kahest kõrvuti asuvast lambist. Kui läita ühe lambiga teise lambi taht, kas siis läheb midagi üle ühest lambist teise lampi?

Vastus on, et loomulikult ei lähe.

Siis toob Nāgasena veel parema näite. Kujutagu kõrgeauline kuningas ette, et sinu õpetaja õpetab sulle ühe luuletuse ja sa õpid selle pähe. Kas sellega on midagi üle läinud sellest õpetajast sinusse?

Vastus on, et ei ole.

Teise näite põhjal võib öelda, et midagi on siiski üle läinud. Seda miskit me võime nimetada kultuuriliseks informatsiooniks. Ümbersünd ongi kultuuri üleminek või edasikandumine, sest midagi materiaalset ju edasi ei lähe. Näiteks, kui laps sünnib, siis ta kujuneb selliseks, millisesse kultuuri ta satub ja kui ta satub loomade sekka, saab temast loom.

Buddhal ei tule uut elu, sest ta jõudis esimest korda selliste asjade mõistmiseni, mida teised ei olnud veel mõistnud. Kultuuris see informatsioon puudus ja Buddha seetõttu ei saanudki ümber sündida, et ei olnud võimalik luua teist sellist dharmade kombinatsiooni, mis oleks olnud Buddha.

Samuti ma seletaksin ka dalai-laamade ümbersündi. Otsitakse andekas laps, kellel on midagi sarnast eelmise dalai-laamaga, sest paratamatult on väikeses lapses ka midagi sarnast – kultuuriruumis hõljuvad kõik võimalused. Siis temast kasvatatakse dalai-laama. 6. dalai-laamat ei hakatud õigeaegselt kasvatama ja temast ei tulnud head vaimulikku juhti, vaid tuli inimene, kes paistis silma oma boheemliku eluviisi poolest, kes armastas salaja kõrtsides ja naistes käia ning keeldus ka mungaks astumast.

“Viis kerjusmunka olid rahul ja tundsid rõõmu Bhagavati jutluse üle.” – Need viis kerjusmunka olid Buddha esimesed õpilased. Nende viie seas oli ka see, kellest sai esimene arhat, täpses tõlkes ‘väärikas’ (paali keeles arahat).

“...tekkis auväärsel Kondanjal täiuslik ja puhas dharmasilm…”. Mainitud Kondanjast saigi esimene arhat, budismi raames peale Buddhat esimene selline inimene, kelleks Tipitaka ja Tripitaka arusaamise kohaselt inimene võib saada. Buddhasid on ainult üks, Buddha uuesti ei sünni, sest sellist kultuuriinformatsiooni ei ole olemas, mis Buddhaks teeks. Arhatiks on võimalik õppida, sest Buddha õpetab arhatiks saamist. Samal ajal on aga Buddha ka iseennast arhatiks nimetanud, nagu paljude muudegi sõnadega, nii et mõistete piirid on siin üsna hajuvad ja kohati kattuvad.

“Kui Bhagavat oli Dharmaratta nõnda pöörlema pannud...”. See tähendab seda, et ta oli käivitanud tekstigenereerimismehhanismi, täpselt nii, nagu autojuht käivitab auto.

Ainult inimene on võimeline jõudma ülima virgumiseni, jumalad selleks võimelised ei ole. Kõik need jumalad on üle võetud hinduistlikust mütoloogiast, kuid nad alluvad Buddhale, sellega on nad paika pandud kui mütoloogilised olendid, kes eksisteerivad vaid kultuuriloominguna.

Järgmisena vaatleme teksti, mille pealkiri on 

Saranattayam ehk “Kolm kaitset”. See tekst kuulub Suttapitaka tsüklisse nimega Khuddakapātha. See on lühike tekst, mis koosneb põhimõtteliselt vaid kolmest lausest, mida kolm korda korratakse: “Buddha kaitse alla lähen, Dharma kaitse alla lähen, Sangha kaitse alla lähen.” Sarana on pigem ‘kaitse’, kui varjupaik. Inglise keelde tõlgitakse seda küll sageli sõnaga refuge, mis eesti keeles on tõesti varjupaik, kuid ‘kaitse’ on igal juhul õigem ja täpsem tõlkevaste. ‘Kaitse alla minek’ on abstraktne mõiste, tegemist ei ole ju mingi konkreetse paigaga. Vardžrajaana budismis lisatakse siia veel neljas objekt, nimelt: “Guru kaitse alla lähen”. Guru – ‘õpetaja’ tähendab sanskriti keeles teatavasti ‘paksu’, ‘rasket’; tiibetikeelseks vasteks sellele sõnale on laama (bla-ma), mis tähendab ‘kõrgemat ei ole’.

Theravaada koolkonna seisukohalt, mille pühakirjaks on Tipitaka, saadaksegi budistiks tegelikult siis, kui “Kolme kaitset” mõtlikult loetakse. Ei ole oluline, kas seda keegi kuuleb, kas seda keegi teadagi saab. Kui vaid seda loetakse, siis ollaksegi budismi astunud. Tegelikult väljendab see seda, et eelkõige jõutakse dharma kaitse alla, budistliku kultuuri kaitse alla ehk budistlike tekstide kaitse alla. Ajalooline Buddha lahkus, tema on säilinud ainult printsiibina, tekstis olevate kirjeldustena. Sangha võib olla reaalselt eksisteeriv kogudus, aga see võib olla ka kõikide endiste ja praeguste budistide kogusumma ja ka sellisena võib seda endale kujustada.

Edasi läheme

Mettasutta ehk “Sõprusesuutra” juurde (vt eestikeelne tõlge). Ka see tekst kuulub Khuddakapātha’sse.

Budismis on neli terminit, mis võetakse kokku üldmõistesse brahmavihāra – ‘brahamalik eluviis’. Siin ei ole midagi tegemist jumal-looja Brahmaga, aga mütoloogilise mõtlemise järgi arvati Indias, et jumal Brahma peab just niimoodi elama. Need neli terminit on: mettā – ‘sõprus’; karunā – ‘kaastunne’, mis on natuke nutunegi kaastunne, kuna tähendab ka nutmist teiste hädade ja viletsuste puhul; muditā – ‘kaasrõõm’, ‘rõõm teiste hea käekäigu üle’, st teistele tuleb mitte üksnes kaasa tunda, kui neil halvasti läheb, vaid tuleb ka rõõmu tunda, kui neil hästi läheb, ning upekkhā – ‘ülevaatamine’, ‘erapooletus’, mis on tasakaalustav mõiste sõbralikkuse, kaastunde ja kaasarõõmustamise kõrval, absoluutne erapooletus. Näiteks ei tohiks kaasa tunda ainult oma koerakesele, vaid kõigile koerakestele, nagu ei maksa rõõmustada ainult oma koera saadud kondikese üle, vaid kõigi koerakeste saadud kondikeste üle jne.

Lähemalt peatume “Sõprusesuutra” juures veel ühel terminil. Siin öeldakse “... kes on lahti saanud vaadetest...” ‘Vaade’ on sanskriti keeles drshti. Tavaliselt tõlgitakse seda kui ‘vale vaade’, aga siin ei ole otseselt öeldud, et tegemist on just ‘vale’ vaatega. Peab lahti saama igasugustest vaadetest. Inimene peaks ka tekstoloogilises nullseisus aru saama, et tal mingisuguseid vaateid olla ei tohi. Kui mingisuguseid vaateid ei ole, siis tõenäoliselt ta ei saagi uuesti sündida, sest kultuuris puudub selline edasi minev kultuurisituatsioon, mis tagab inimese järgmise sünni. Buddhad ei sünni uuesti, aga bodhisattvad sünnivad sihilikult uuesti, sest nad panevad ennast elama kõrgete vaadete sisse, mis on ka kultuurisituatsioon. “Sõprusesuutra” vihjab sellele, et vaadetest tuleb üldse lahti saada, tuleb olla kõlbeline ja õigesti näha, “... siis ei sisene ta enam üska”, st ei sünni enam ümber.

(3. loeng, 9.03.2002)

Järgmine tekst, mida vaatleme, on

“Dhammapada” (vt eestikeelne tõlge). See on budismi kõige populaarsem raamat, budismi kvintessents. “Dhammapada” on ka väga universaalne teos, kuna siin on üsna vähe ainult budismile eripärast. “Dhammapada” kuulub samuti paali kaanonisse Tipitaka ja on seega Theravaada pühakirja osa. Peale paalikeelse “Dhammapada” on säilinud fragmente ka teistes keeltes loodud samasugustest tekstidest; näiteks on olemas sanskritikeelne Udānavarga, ja sama teksti vanauiguuri-keelsed fragmendid.

Sõna dharma (paali dhamma)on siin eesti keelde tõlgitud ‘seadmuseks’. ‘Seadmus’ on vana sõna, mis esineb ka Wiedemanni sõnastikus. Näiteks hiinlased tõlkisid dharma sõnaga fa, mis vastab päris täpselt eesti ‘seadusele’, kuigi hiinlastel on ka kultuuri jaoks oma sõna – wen, aga see on nende oma kultuuri kohta käiv sõna, mis viitab hieroglüüfidele ja kirjakeelele. Algselt ka hiina keelde budistlikke tekste ei tõlgitud ja hiina kõrgintellektuaalide jaoks oli budism kultuurivaenulik nähtus, kuigi Indias, kus budistid lõid suuri ülikoole, oli budism alati seotud kõrgkultuuriga.

Hiljem tõlgiti hiina keelde kõik need tekstid, mida tuntakse Āgama ehk Tripitaka nime all, kuid jaapani keelde ei ole neid tänaseni tõlgitud. Jaapanlased ise peavadki praegu jaapani budismi kõige suuremaks puuduseks seda, et jaapani keeles ei ole põhilisi baastekste, kuigi budism on seal levinud juba poolteist aastatuhandet.

Hakkame nüüd vaatlema “Dhammapada” kõige tähtsamaid mõisteid (numbrid lõikude ees tähendavad “Dhammapada” vastavate salmide järjekorranumbreid).

1 – Teadvus, meel (manas) on kõikide tekstide (dharma) alus, on tekstidega tihedas seoses, on tekstidega kindlas vahekorras.

5 – “Igavene Seadmus”, õigem oleks tõlkida: ‘kestev seadmus’. Siin tähendab dharma pigem ‘kultuurinormi’.

6 – Siin jõuame surma mõiste juurde. Mõiste dharma ehk tekst, kultuur, on seotud teadvusega. Mõiste surm on seotud inimese bioloogilise eksistentsiga. Budistidele ei ole surm mingiks ahistavaks mõisteks, vaid see on normaalne nähtus, mis vältimatult juhtub ja mis võib juhtuda iga inimesega igal hetkel.

7 – Māra on mütoloogiline termin. Surmajumal Māra, kes on ka armastusejumal, rikub inimesi mitmes mõttes.

On olemas selline teaduslik arusaam, et mütoloogiline mõtlemine eelneb kontseptuaalsele ja teaduslikule mõtlemisele ning et need on justnagu vastandlikud nähtused. Kuid budismi kogemus väidab, et kumbagi tüüpi mõtlemine võib ka teisega koos kõrvuti eksisteerida. Budismis endas on väga arenenud kontseptuaalne ja teaduslik mõtlemine, aga selle kõrval eksisteerib ka mütoloogiline mõtlemine.

9 – See värss ei kuulu ilmselt Buddhale endale, sest tema ajal alles hakkas kollane rüü moodi minema. Tol ajal ei kandnud mungad värvitud kollaseid rüüsid, vaid korjasid prügihunnikutest äravisatud pleekinud riidehilpe ja kerjasid toitu. Bhikkhu (sanskriti keeles bhikshu) tähendabki ‘kerjusmunka’. Ilmselt juba Buddha eluajal tekkis ka komme, et süüa tohib vaid üks kord päevas enne keskpäeva. Kerjakauss käes käidi ringi külas, mille ligidal oldi ning tasapisi tekkisid neile kerjustele ka suured sponsorid. Nõnda hakkas see sangha hukkaminek juba siis peale. Mungarüüde kollakas värv on jäänud sellest ajast, aga tänapäeva bhikšud ehk (kerjus)mungad kannavad ka punakaid rõivaid ja hiina kultuurisfääris tihti hoopis musti.

15 – “Siinilmas” ja “sealilmas”, mis otseses tõlkes peaks olema ‘siin ja seal’. Mõte on selles, et praeguses sünnis ja teises sünnis; teise sünni all tasub silmas pidada üksnes kultuurilist sündi, mitte hinge sündi ega geneetilist sündi.

21 – II peatükk kannab pealkirja “Hoolivus”. Paali keeles on tegemist sõnaga appamāda. See on eitusvorm sõnast pamāda, mis tähendab ‘purjusolekut’, appamāda seega ‘mitte purjusolekut’. Paljudes muudes tekstides öeldakse joodiku kohta ka pamāda, mis väljendab joodiku seda suhtumist, et ta on hoolimatu kõige vastu. Sõnal pamāda on aga ka teine kõrvaltähendus, see on ‘hullus’; üldkokkuvõttes siis ‘hoolimatus’. Siin aga on negatiivsest terminist tuletatud positiivne termin appamāda – ‘mittehullus’ ehk ‘hoolivus’.

See, mida “Dhammapadas” õpetatakse, võiks olla mitte üksnes munkade kogukonna reeglistik, vaid üldse inimühiskonna reeglistik. Nii Konfutsius, Buddha kui ka Kristus arvasid, et inimene on üldiselt hea. Nende suurte õpetajate tahtmine oli luua ühiskond, mis lähtub eeldusest, et inimene on hea ja et inimest on võimalik panna tegema head. Kuid üks ühiskond vanas maailmas lähtus kriteeriumist, et inimene on oma loomult halb ja inimesele moraalsed väärtused ei tähenda mitte midagi ning et inimesele tähendavad ainult legaalsed väärtused ehk seadused. Nõnda arvasid vanad roomlased, kes vorpisid seadusi. Nemad arvasid, et inimesed on pätid, keda saab ainult seadustega ohjeldada. Tulemus on näha: Vana-Rooma varises kokku.

60 – V peatüki pealkiri on “Rumal”. Sanskriti ja paali sõna bāla tähendab ‘rumalat, lapsikut’, võibolla olekski õigem tõlkida lapsik. Lapsik on eriliselt rumal, lapsik arvab, et tema teeb head, aga tegelikult teeb halba oma rumalusest, lapsikusest.

62 – Lapsik võib olla ka suur täiskasvanud inimene, kellel on endal ka juba pojad, varandusest rääkimata. Budism on eksisteerinud kaks ja pool tuhat aastat, aga ühed ja samad lollused kestavad üha edasi. Kuid võib öelda, et ühes suhtes on inimühiskond pisut paremaks läinud: sõda juba natukene häbenetakse, Buddha ajal veel sõda ei häbenetud.

70 – Kes on Indias käinud, see teab, et hindud söövad meie mõistes ropult, st kätega ja pühivad toidujäägid oma hõlstidesse. Aga alati see ei ole nii olnud. Söödi ka kusa rohu tervikuga, see oli üks esimesi kahvleid. See komme suri hiljem välja. Eurooplased ka isegi veel 16. sajandil sõid kätega, ainukeseks riistaks oli nuga. Tollal olid hiinlased ainukeseks rahvaks, kes sõid käsi määrimata – nimelt pulkadega.

“Mitmesugust”. 294-295 – siin on edasi antud kommentaatorlik mõte, aga mitte otsene tõlge. ‘Hävitanud isa ja ema, kaks sõjakuningat (kaitsevägede ülemjuhataja ja kaitseministri) ja hävitanud riigi koos selle aaretega, läheb braahman edasi tundmata südamevalu’. Millest siin jutt käib?

Tollel ajal, kui budistlikud tekstid loodi, toimus nii Indias kui ka Hiinas väga suur nihe ja hiljem Jeesuse ajal toimus samasugune nihe Lähis-Idas: see oli kultuuri väärtustamine ja selleks tuli inimene kiskuda lahti oma suguvõsast, perekonnast, ja näidata, et geneetiline informatsioon on väärtusetu võrreldes kultuurilise informatsiooniga. Kõigi nende suurte õpetajate ümber kogunes õpilaskond, neil oli vaja öelda oma õpilastele väga räigete sõnadega, et suguvõsa ja perekonna ajastu on läbi.

Ema ja isa tapetakse enese sees mitte otseses mõttes, vaid selles mõttes, et ollakse braahman, vaba inimene, kes läheb lihtsalt omaette. Enese sees tapetakse ka oma maa ning kaitsevägede ülemjuhataja ja kaitseminister. Nendes väidetes kajastub püüd näidata, et on alanud uus ajastu, uus kultuur, kus geneetiline informatsioon ei mängi enam erilist rolli, vaid oluline on kultuuriline informatsioon ja see sõltub õpetaja-õpilase vahelisest suhtest, mitte vanemate ja laste vahelisest suhtest ja mitte sugulaste vahelisest suhtest.

Buddha jättis pealtnäha julmalt oma naise Jašodharā koos vastsündinud pojaga maha, läks metsa ja hakkas õpetajaid mööda käima, kuni jõudis virgumiseni. Aga ka tema naisest sai tema usin õpilane. Õpilane sai ka ta pojast Rāhulast, aga mitte eriti silmapaistev. Buddha isa pöördus samuti budismi ja sai enne surma isegi arhatiks. Buddha ema suri tema sünnitamisel, seepärast temast ei saanud Buddha õpilast. Pärast võttis Buddha isa endale naiseks tema õe. Himaalajas oli see väga levinud komme, et võeti naiseks surnud naise õde. Ema õest sai ka budist.

XXVI. peatükk kannab pealkirja “Braahman”. Braahmanid olid India seisusliku süsteemi kõige kõrgem seisus juba Buddha ajal. Buddha ise kuulus kšatrijate seisusesse, mis on hierarhiliselt üks aste madalam, aga nii mõneski mõttes olid kšatrijad braahmanitest üle, sest kšatrijad olid valitsejate ja sõjameeste seisus. Braahmanid ei olnud rikkad, aga nad olid paigutatud ühiskonnas esimesele kohale ja seepärast tuli nendega arvestada. Buddha arvestas nendega niimoodi, et andis sõnale ‘braahman’ teise tähenduse, nimetades braahmaniks seda, kes vastab tema kriteeriumitele – alates salmist 391: “ma nimetan braahmaniks…”. Ilmselt on siin näha soovi viia läbi ühiskondlik revolutsioon, et luua uus braahmanite seisus oma õpilastest või veenda braahmaneid ümber mõtestama oma elu. Kahjuks aga sellest midagi välja ei tulnud.

Aga XXV peatükk on “Bhikšu” – kerjusmunk. Siin samuti Buddha mitmel kohal ütleb, et “bhikšuks nimetan ma seda, kes…”. Bhikšu tiitlina oli Buddha enda looming. Ilmselt hakkas Buddha ise vahet tegema tõeliste ja mittetõeliste bhikšude vahel. Mitmed bhikšud, Buddha õpilased astusid tema vastu välja ja väga räigelt. Üks oli tema naise vend Devadatta, kes tahtis Buddhat kõrvaldada. Algul lihtsalt sellepärast, et Buddha oli tema arvates liiga leebe ega rakendanud eriti karme reegleid õpilaste suhtes, aga hiljem tahtis ta Buddhat isegi tappa. Buddhal õnnestus pääseda. See on üks väheseid kohti, kus Buddha kasutab imevägesid, muidu ta hoidub imevägede kasutamisest, sest nagu teada pidas Buddha imevägede omamist väga tühiseks ajaviiteks, mis ei kanna erilist vilja.

(4. loeng 10.03.2002)

Kõik tekstid, millest seni on räägitud, võib paigutada humanistlike baastekstide mõiste alla. Baastekstide mõiste on seotud sarnaste nähtustega tekstoloogilises maailmas. Need on määravad tekstid inimkultuuri ajaloos, mis tekkisid vanaajal Vanas Maailma tsivilisatsioonides: Hiinas, Lähis-Idas ja Indias. Nad ei kujunenud siiski ka mitte kõige vanemal ajal, mida tuntakse Vana-Egiptuse, Mesopotaamia ja Induse tsivilisatsioonidena. Humanistlike baastekstide tekkeks oli vaja, et kultuur oleks muutunud inimestele juba arusaadavaks, igapäevaseks asjaks.

Nendes tekstides kujutatakse õpetajat, kes räägib oma õpetust suuliselt, kuigi kõik need õpetajad (Buddha, Jeesus, Konfutsius, Krišna) olid kirjaoskajad. Õpetuste tegelikud kirjapanijad olid traditsiooni järgi õpetaja õpilased või veel hilisemasse aega ulatuv osa traditsioonist. Budistlike sutta’te autoriks peetakse Ānandat, kuigi tegelikult need tekstid kujunesid välja hiljem ja ei maksa arvata, et Ānanda seda kõike retsiteeris. Aga budismis on oluline see, et Buddha pani käima tekstigenereerimismehhanismi (dharmacakrapravartana) ning see tekstigenereerimismehhanism hakkas siis ise tööle ja seepärast see tekstide juurdegenereerimine ei ole ka taunitav.

Mehhanism töötas nende reeglite kohaselt, mis Buddha ette nägi ja nii huvitav kui see ka ei ole, stiililiselt ja terminoloogiliselt on budistlikud sutta’d tõesti nagu ühe autori loodud. See käib ka mahajaana suutrate kohta, kuigi need ei kuulu enam humanistlike baastekstide hulka ja on Tipitakast hiljem loodud.

Õpetaja on samas ka nende raamatute tegelane, kelle elu seal kirjeldatakse. Tipitakas, nagu teisteski humanistlikes baastekstides, on kirjeldatud ka õpetaja nõrkusi, mitte ainult tema tugevusi. Muidugi mainitakse, et õpetaja on väga ebatavaline nähtus, talle omistatakse teinekord ka imevõimeid, kuigi Buddha imevõimeid eriti ei hinnanud.

Humanistlikud baastekstid ei tekkinud tühjale kohale, vaid need kujunesid kindlas kultuurikeskkonnas. Nendes tekstides kasutatakse kindlat terminoloogiat, mis oli selleks ajaks juba välja kujunenud. Sisuliselt need ongi vana uus interpretatsioon, neis on loodud uued võimalused olemasoleva terminoloogia kasutamiseks.

Humanistlike baastekstides esitatakse humanistlikke ideid. Humanism on väga keeruline ja mitmetähenduslik mõiste. Eesti keeles on selles ühendatud kaks erinevat mõistet: inimlikkus ja inimsus. Ühelt poolt humanistlikud baastekstid näitavad inimesele tema olemasolu mõtet, tema võimalusi ja ülesandeid nii füüsilises maailmas, kui ka hetkel valitsevas ühiskonna- ja kultuurisituatsioonis ning püüavad talle selgeks teha, et tema kui inimsoo liige ja konkreetne isiksus on midagi erakordset ja peab seetõttu toimima täie vastutustundega. Seepärast humanistlikes baastekstides paigutatakse inimene kui mitte jumalast ülespoole, siis vähemalt võrdsele tasemele üleloomulike olenditega. Buddha puhul on inimene selgelt paigutatud jumalatest ja kõikidest mütoloogilistest olenditest kõrgemale, sest ainult inimene saab jõuda nirvaanasse. Inimese kui konkreetse nähtuse ülesanne on kuulata õpetust, seda muidugi vabatahtlikult. Sugugi mitte kõik inimesed ei ole ette nähtud selle õpetuse kuulamiseks, vaid ainult mõned üksikud. Oluline on aga see, et kõik sugukondlikud ja perekondlikud suhted paigutatakse allapoole õpetaja-õpilase suhteid. Veresugulaste võimalus on saada ka õpilaseks, et astuda täiesti uude kultuurisituatsiooni, mille need õpetajad kaasa tõid.

Kõige olulisem humanistlikes baastekstides pole mitte niivõrd inimlikkus, see et inimene tunneb ennast inimesena ja et ta inimesena peab vastutustundlikult tegutsema, vaid inimsus, mis tähendab, et ta peab käituma inimlikult. Inimlikkust väljendavad näiteks need budistlikud baasmõisted, millest oleme juba rääkinud: sõprus, kaastunne, kaasrõõm ja erapooletus.

Nüüd veel mõningatest suttatest.

Mahāparinibbānasutta ehk “Suure täiusliku nirvaana sutta” kuulub Dīghanikāya’sse ja esitab üsna põhjalikult Buddha viimaseid elukuid. Buddha teadis, et ta 80 aastaselt sureb, ta mainib mitmes kohas selles suttas, et ta on ikkagi 45 aastat juba õpetanud ja et nüüd on tal aeg ära minna. Buddha ütleb õpilastele, et teda polegi vaja enam ning et õpilased peavad lõpuks jõudma sellele tasemele, kus nad saavad olla iseenda saar või lamp – dīpa, mis tähendab mõlemat. Jäägu teile Sangha ja Dharma, aga Buddhat teile enam vaja ei ole. Buddha jääb teile mälestuseks.

Buddha käis veel ühel vastuvõtul, mille korraldas sepp Cunda, kes pakkus talle süüa midagi, millest täpselt ei teata, mis see oli. Seda on peetud halvaks läinud lihaks või ka mürgiseeneks. Buddha palus anda seda toitu ainult temale. Pärast seda tekkis tal tohutu valu, mille ta võitis oma tahtega ja läks oma ette nähtud surmapaika Kušinagara väikelinna. Enne seda ta tee peal veel suples. Seal ta laskis enda paigutada kahe puu vahele paremale küljele, vasak jalg parema jala peal ja toetas kätt peaga. See ongi tema klassikaline mahāparinibbāna’sse mineku poos, mida paljud budistid on hiljem ka surres harrastanud.

Buddha viimased sõnad olid: “Kõik kokkupandud nähtused on kaduvad, seepärast püüelge hoolikalt”. Pärast seda ta läks erinevatesse dhyāna’desse. Dhyāna on mõtlus, kuid tõenäoliselt see ei kujuta mitte Buddha tõelist parinirvaanasse minekut, vaid need on hilisemad juurdepanekud. Kõigepealt läks ta esimesse dhyāna’sse ja edasi kuni kaheksandani, tuli siis uuesti tagasi järgemööda esimesse dhyāna’sse ja uuesti hakkas minema ning läks neljandasse ehk jõudis keskmisele tasemele. Nii nagu Buddha on keskmise tee kuulutaja, nii ka parinirvaanasse minek pidi toimuma keskmiselt tasemelt. Pärast parinirvaanasse minekut Buddha keha põletati ning tema säilmete tükikesed jagati laiali. Nende kohale ehitati aja jooksul stuupad. Arvatakse, et praeguseni on Buddha keha tükikesi säilinud siin ja seal.

Buddha toonitas oma õpilastele, et ärge üldse tundke muret minu keha pärast, sest see ei ole teie asi. Õpilased ei kuulanud seda ja võtsid ka osa põletamisest ja reliikviate levitamisest. Tänu sellele ongi olemas nii palju stuupasid.

Brahmajālasutta kuulub samuti Dīghanikāya’sse ja räägib sellest, kuidas Buddha lükkab ümber brahmanistlikke õpetusi, mis olid Buddha ajal ja ka hiljem levinud. Ta lükkab näiteks ümber probleemi, kas maailm on igavene või mitte ja ütleb, et need on tühised küsimused. Ta lükkab ümber brahmanistliku õpetuse ātman’i (hinge) ja jumal Brahma ühtesulamisest. Buddha küsib braahmanitelt, kas nad ise või nende õpetajad on näinud jumal Brahmat? Keegi pole näinud. Aga kuidas te saate väita, et teie sulate Brahmaga ühte, kui teie ei ole üldse näinud Brahmat ja te ei tea, mis see üldse on? Vaadake, mina pakun teile välja neid asju, mida teie saate ise tunda, näha ja olla. Braahmanid võtsid sellest õpetust ja hakkasid budistideks.

Ratthapālasutta kuulub Majjhimanikāya’sse ehk “Keskmiste õpetussõnade kogusse”. See sarnaneb natuke kadunud poja legendiga, mis on paljudes maades levinud ja ka teistes budistlikes tekstides. Ühel rikkal kaupmehel oli poeg Ratthapāla, kes hakkas kerjusmungaks. Hiljem sattus Ratthapāla linna, kus ta isa elas. Ta kerjas toitu ka isa käest, aga isa ei tundnud teda ära ja sõimas ta läbi, kuna oli oma poja kaotamise pärast kerjusmunkade peale pahane. Aga amm tundis ta ära ja rääkis isale. Siis isa kutsus ta sisse ja poeg hakkas teda õpetama. Ütles, et mis kasu sul sellest varandusest kõigest on? Viska oma varandus Gangese jõkke, sellega oled sa pääsenud vara hoidmise murest. Isa tasapisi võttis õppust ja temast sai ka lõpuks tuntud budist.

Ka palju hilisema teksti “Bodhitšarjāvatāra” autor Šāntideva ütles, et varandusega on kolm muret: vaeva valmistab varanduse kogumine, vaeva valmistab varanduse hoidmine ja vaeva valmistab varanduse kaotamine, sellepärast on varandus kõige suurem mõttetus.

Vitakkasanthānasutta ehk “Takistavate mõtete eemaldamine”, kuulub ka Majjhimanikāya’sse. Selles räägitakse, et tuleb harjutada mõtlemist selle üle, mis vaja on. Kõigepealt tuleb muidugi loobuda mõtetest, mis on seotud soovide, ihade, vihkamise või nõmedusega. Selle lühikese teksti mõte on see, et mõtteid on võimalik suunata ja kontrollida ning lõpuks on võimalik oma mõtteid viia ka sellisesse seisundisse, et need oleksid seotud ainult sellega, mis viib vabanemisele.

Mahārāhulovādasutta ehk “Rāhula õpetamise sutta”. Rāhula oli Buddha poeg, keda ta palju õpetas pärast seda, kui too oli ta õpilaseks saanud. Kõigepealt hakkas Buddha oma poega õpetama õigesti hingama. Tuleb hingata õigesti sisse ja õigesti välja. Siin ei ole mõeldud mitte hathajoogat, vaid et sisse ja välja hingata tuleb lihtsalt täie tähelepanuga, teadlikult.

Siis õpetas ta, et kehas on 32 erinevat osa. Praeguses euroopa arstiteaduses on neid osasid palju rohkem ja ei ole vaja seda budistlikku 32 hakata meeles pidama. On karvad, nahk, kondid, liha, sooled, veri, pisarad, tatt, sülg jne, on vedelad osad ja tahked osad. Tuleb hakata lihtsalt mõtisklema selle üle, et need asjad on olemas. Kui kehaosi on kujustatud, siis tuleb mõelda, mis saab sellest kehast edasi. Kuidas keha sureb. Tasub kujustada, mis on siis, kui keha on juba ilma sisse ja välja hingamiseta. Mõelge siis ka selle üle, kuidas teie liha luude küljest eraldub, kuidas linnud, kaarnad (nagu see oli India kalmistutel) ja ka igasugused putukad tulevad närivad teie ihu, kuidas lõpuks luud täiesti on ilma lihata. Selle üle mõtiskledes vabanetakse surmahirmust.

Kõige põhjal ta õpetas Rāhulat, et tuleb mõtelda selliste heade asjade üle, nagu brahmavihāra’d, see tähendab, sõpruse, kaastunde, kaasarõõmustamise ja ükskõiksuse (kõigisse võrdse suhtumise) üle.

Satipatthānasutta ehk “Tähelepanu arendamise sutta”. Siin räägitakse täpselt samuti, et kõigepealt tuleb hakata harjutama hingamist. Peab alustama niimoodi: kui inimene hingab sisse lühidalt, siis ta peab mõtlema: “Ma hingan sisse lühidalt”. Kui inimene hingab välja lühidalt, siis ta peab mõtlema: “Ma hingan välja lühidalt”. Samamoodi peab ta mõtlema pikalt sisse ja välja hingates. Inimene peab lihtsalt jälgima niivõrd oma keha. Kui inimene istub, siis peab mõtlema: “Ma istun”, kui seisab, siis: “Ma seisan”. Lamades peab mõtlema: “Ma laman”, käies mõtlema: “Ma käin”. Peab teadvustama kõike. Ka siin suutras räägitakse kehaosade üle mõtlemisest ja sellest, et lõpuks tuleb hakata mõtlema ka oma emotsioonide üle. Põhilised on kolm emotsiooni: himu, vihkamine ja nõmedus ehk tobedus.

loengute sisukorra juurde

 

vad?ra avalehele algusesse

registrikood 80157537 (MTÜ Budismi Instituut)
telefon 5101387; arvutikirja aadress info@budismiinstituut.ee
Kentmanni 18-49, Tallinn 10116; pangaarve konto EE982200221018598037 Swedbank